Üldist infot mõisate kohta
Varaklassitsism
Varaklassitsism
Varaklassitsism avaldus mõisaarhitektuuris peamiselt 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Klassitsismi põhiprintsiibid hõlmavad selgust ja loogilisust, püüdlust meisterlikkuse poole, kirgede allutamist mõistusele ja kohustusele ning isikliku allutamist üldisele. Vene impeeriumis oli sel ka poliitiline konnotatsioon, peegeldades valgustusideedest lähtuvat harmooniataotlust, aga ka arusaamu arengust ja suurejoonelisusest. See stiil levis tänu reformidele Venemaal ka teistesse lähematesse piirkondadesse. Antiikmaailm oli eeskujuks ning kvaliteetne arhitektuur levis mitte ainult suurlinnades Moskvas ja Peterburis, vaid ka väiksemates provintsilinnades.
Varaklassitsistlikus arhitektuuris kasutati korintose ja joonia orderite elemente, bareljeefe ja kaaristuid, kuid fassaadi viimistluses ilmnes baroki mõju. Peterburis säilitas varaklassitsism veel rokokoo ja baroki vormidele omase rikkalikkuse, plastilisuse ja dünaamilisuse. Klassikalised mõisa ja suure mugava elumaja tüübid said eeskujuks maamõisate ja linnade esindushoonete ehitamisel.
1770. aastatel jõudis Saksamaalt Eestisse ka nn zopf-stiil, mida iseloomustas vanikumotiivi kasutamine stukkdekooris nii interjööris kui ka eksterjööris, näiteks Johann Schultzi stukkdekoor Saue mõisa peahoones.
Varaklassitsism saavutas populaarsuse, kuna lähtuti ajastukohastest, ühiskonnas kõnekatest ideedest. Antiikajast pärinevad struktuurid, proportsioonid ja vormid täitusid uue sisuga: nende selge ja täpne esteetika vastandati baroki määramatusele ja raskepärasusele ning rokokoo liigsele magususele, mis iseloomustas laisklevat Euroopa aristokraatiat, samal ajal kui ühiskonnas kerkis esile mittearistokraatlike juurtega, omaenda kultuurikihti loov kodanlus.
Ilmekas varaklassitsistliku mõisa näide on Vääna mõis. Vääna mõisa ajalugu ulatub tagasi keskajani, kuid praegune peahoone valmis 18. sajandi lõpus, mil mõis kuulus von Stackelbergide suguvõsale. Mõisa peahoone on ehitatud barokist inspireeritud varaklassitsistlikus stiilis ja on tänaseks renoveeritud ning kohandatud koolihooneks, kus tegutseb Vääna Mõisakool. Hoone keskmeks on kõrge ja avar vestibüül, kust viib trepp teisele korrusele. Suured aknad ja ruumikas paigutus loovad valgusküllase ja avara keskkonna, mis on koolihoonena ideaalne. Vääna mõisakompleksi kuuluvad lisaks peahoonele mitmed kõrvalhooned, mis on aidanud säilitada mõisakompleksi ühtset arhitektuurilist ilmet. Mõisa ümbritseb park, mis on kujundatud inglise maastikuaia stiilis. Pargi keskne element on tiik, mille ümber looklevad jalutusteed ja erinevad istutusalad.
Teisi varaklassitsistlikke mõisahooneid (klassitsim domineerib baroki ees): Klooga, Kostivere (pärast 1905. a. põlengut veidi muudetud), Koigi, Aruküla (Järvamaal), Varangu, Liigvalla, Vaimõisa, Kabala (Pilistvere kihelk), Saadjärve, Vana-Kuuste, Väätsa.
Allikad
R. Toman, Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst, Tallinn: Koolibri, 2008.
Kunstiajalugu I, Sigrid Abiline. 2017
https://sites.google.com/tg.edu.ee/kunstiajalugu/avaleht (vaadatud 27. V 2024 )
J. Turner, The Dictionary of Art – Pittoni to Raphael. Oxford: Oxford University Press, 1996, lk 191–194.
Kirjelduse koostasid Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri tudengid 2024