Üldist infot mõisate kohta

Historitsism

Historitsism Euroopas – ideed ja taust

Historitsismi all mõistetakse möödunud kunstistiilide kasutamist ning sellel puudub vormiühtsus. See on 19. sajandi stiililoo üldtermin ning seda iseloomustab ajalooliste stiilide võrdväärsuse põhimõte ja stiilide üksteisega segamise vabadus.  

Historitsismi on erinevalt periodiseeritud. Varasemas järgus valiti ajaloolisi stiile tüpoloogiast lähtuvalt (näiteks neogootika sobib kirikutele, neorenessanss avalikele hoonetele), hilisemas järgus segati stiile omavahel juba vabamalt. ‘Stiil’ oli seejuures 19. sajandi arhitektuuriloo üks põhimõisteid. Samal ajal kasvas ajalooteadvus, õitsesid arheoloogia ja restaureerimine, välja anti kunstiajaloolist kirjandust ja asutati muuseume. Ajastule vastava stiili otsingutega tegelesid enim Saksa teoreetikud. 1828. aastal avaldas Heinrich Hübsch raamatu “Millises stiilis me peaksime ehitama?” – küsimus, mis jäi aktuaalseks kogu 19. sajandi vältel. Mõned koolkonnad tajusid ajaloo poole pöördumist kui kaasaegsuse kriisi, suutmatust leida ajastule vastavat väljendusviisi. Nn ‘ausa arhitektuuri’ tegemine väljendus ehtsas materjalikasutuses ehk materjaliaususe printsiibis, mis ilmnes näiteks krohvimata tellis- ja looduskivifassaadide kasutamises.

 Historitsismi algus on ebamäärane – ka 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse klassitsism oli neostiil ning uurijad on viimast nimetanud neoklassitsismiks (seda mõistet kasutatakse eriti inglise keeles). Historitsismi mõttelise piirina on käsitletud 1820.–30. aastaid, kui klassitsismile hakati aktiivsemalt alternatiive otsima. Üha rohkem hakkas esile kerkima romantism, mis tunnistas klassitsismi kanoniseerituse asemel mitmekesisust. Kunstiväli muutus demokraatlikumaks ja tolerantsemaks. Selgemalt kehtestas historitsism end 19. sajandi II poolel, kui see muutus vormiküllasemaks ja vabamaks.

 Historitsism Eestis

 Historitsismi võib jagada Eestimaa ja Liivimaa kubermangus järgnevateks perioodideks:

-       1820.–30. aastate varane historitsism, millel on seosed romantismiga: gootika taasavastamine ja neogootika tulek, historitsism restaureerimispraktikana ja inglise stiilis pargikujunduse viljelemine.

-       1840.–50. aastad, mil neoklassitsism asendub neorenessanssiga ja toimuvad muudatused tsiviilarhitektuuris, mitmekesistuvad eeskujud ülevenemaalistes näidisalbumites.

-       1860. aastad, kui leidsid aset muudatused linnaehituses, planeeriti ümber endisi kindlustuste alasid (bastionaalvöönde) ja rajati parke ning õitsesid neogootika ja neoromaani stiil.

-       1870.–90. aastad, kui historitsism oli küpsenud ning seda iseloomustasid vaba valik ja suunavõtt arhitektuurivormide mitmekesistamisele, ajalooliste eeskujude selginemine ja muinsuskaitseteadvuse areng.

-       1890.–1900. aastad ehk hilishistoritsismi periood ning juugendstiili ja rahvusromantismi tulek.

Historitsism Eesti mõisates

 Mõisaarhitektuuris ilmnes klassitsismi murendamine esmalt mõisaansamblis ja inglispärase pargi tulekus, seda juba 18. sajandi lõpus. Viimane vastandus seni pikalt domineerinud prantsuse aiastiilile, mis hindas ranget geomeetriat ja pügatust. Inglise park lõi senisele antiiksele ideaalile vastukaaluks polüstiilsuse ja võimaldas klassitsistlike hoonete kõrvale püstitada ka teises stiilis ehitisi. Selmet kohelda mõisasüdant linnaehitusliku ansamblina, hakati hooneid paigutama sõltuvalt maastiku iseloomust ja kasutama erinevaid stiile paralleelselt.

Historitsism mõisaarhitektuuris on eritletav läbi kahe suuna: klassikaline ja mitteklassikaline. Esimene oli inspireeritud klassikalisest antiigist ja selle järellainetustest (neobarokk, neorenessanss ja klassitsism) ning teine võttis eeskujuks Euroopa keskaja, rahvakunsti ja arhailised kultuurid ehk oli teisisõnu kantud romantismi vaimust. Üht iseloomustas ideaal mõisamaja-paleest, teist mõisamaja-linnusest.

19. sajandil kujunes neogootikast kõige olulisem klassitsismile vastanduv suund, mis väljendus kõige rohkem mõisaarhitektuuris. Stiilis arvati avalduvat rahvuslik omapära seoses keskaja kultuuriga. 

Keila-Joa mõis oli üks esimesi neogooti stiilis mõisaansambleid Eestis. Toonased käsiraamatud soovitasid valida hoone stiili vastavalt maastikule ning hoone valmiski kui keskaegne rüütlipesa. Paik ise oli ülimalt romantiline – kärestikuline jõgi sügavas orus, kohisev kosk, maalilised vaated kõrgetelt kallastelt ja mererand lühikese jalutuskäigu kaugusel. Suurimaks eeskujuks oli Inglismaa arhitektuur, mis oli toonases Euroopas tugev mõjutaja. Otseselt oli omanikul silme ees Peterhofi 1829. aastal valminud suvemaja, mis oli inglispärase neogooti stiilis (briti arhitekt Adam Menelaws). Projekteerima kutsus omanik Alexander von Benckendorff arhitekti Hans Stackenschneideri, kes alustas töödega 1831. aastal. Mõis valmis 1833. aastaks. Välis- ja siselahenduses on teadlikult klassitsismist eemaldutud, kuigi hoonekehand mõjub klassitsistlikult ning maja põhiplaan on sümmeetriline. Mõisa puhul on tajutav minevikuarhitektuuri mitmekülgse jäljendamise taotlus. Rõhutatult gootilikud detailid on sakmelise ülaäärega sihvakas kaheksaharuline torn, värviliste ruutudega teravkaaraknad, ažuursed malmräästad uste kohal ja suguvõsavapid frontoonidel. Hoone üldsiluett on aga pigem rahutu, paistes iga nurga alt erinevana. Sarnaselt peahoonele on neogooti joont püütud hoida ka enamikul Keila-Joa kõrvalehitistel.

 Neogootika taandus 19. sajandi keskel seoses romantismi kriisiga, kui peeti õigeks kujutada rahva igapäevast elu, milles polnud kõrgelennulisusele kohta. Siiski tuli stiil uuesti tagasi 1870. aastatel, kuid juba teistsugusena – arhitektuuriteadus oli arenenud ja hinnati ajalooliste eeskujude üksikasjalikku valdamist. See ei tähendanud aga kopeerimist, vaid just originaalsuse ja fantaasia õitsele löömist. Sooviti kasutada ära vana, et luua uut, ehk pruukida vanu vorme uutes seostes. Selle perioodi kõnekaim näide on Sangaste mõis, arhitektiks Peterburis tegutsenud baltisakslane Otto Pius Hippius. Hoone valmis 1884. aastal. Hoone avaneb iga nurga alt isemoodi ning on elavalt dekoreeritud: ette- ja tahaasted, risaliidid, erkerid, astmikviilud ja torniline katusmaastik. Liigendatus ja maalilisus on selge eesmärk. Seda kinnitab ka mõisa põhiplaan, milles hargnevad vestibüülist mitmed pääsud eri tubadesse, samuti detailid interjööris nagu dekoratiivsed stalaktiitnišid ja koobaltmaalingulised ahjukahlid. Sangaste eeskujusid tasub otsida Inglismaalt: ühelt poolt selle konstitutsiooniline monarhia ja briti arhitektide oskuslik keskaja pärandi kasutamine, teisalt konkreetsed näited nagu Peckfortoni loss (1851) või Minley mõis (1860). Oluline oli siiski kogumulje taotlus, mitte pelgalt üksikute vormide ülevõtmine.

Klassitsismi “lahjenemise” järgmine etapp oli seotud neorenessansi ja neobarokiga ning innustuti rahvusromantismist ja keskaja ehituspärandist. 19. sajandi teisel poolel valmis klassikalistel traditsioonidel põhinevaid mõisahooneid tunduvalt rohkem kui näiteks neogooti stiili esindavaid, kuid samuti leidub vähem väärtuslikke näiteid. Kui neogootika ja klassitsism olid üksteisega lausa konfliktis, siis üleminek neorenessansile oli pigem ümberhäälestus, kuigi visuaalselt muutus palju. 1860. aastateks oli ühe klassitsistliku arhitektuuri tunnusmärgi, sammasportikuse asendanud ümarkaar. Klassitsistlik ornamentika taandus ning katused muutusid pea täiesti lamedaks. Lisandus atikakorrus ja püüti tõsta ülemiste akende ja räästa vahelist osa. Sagenesid ebasümmeetrilised kompositsioonid. Tiib- ja vaheehitustega põhiplaanid võimaldasid hoone funktsionaalsemat jaotamist.

Neorenessanslikust Muuga mõisast õhkub paleelikku soliidsust ja raskepärasust. Hoone  valmis 1877. aastal ja selle arhitekt oli Ludwig Bohnstedt koos omaniku, baltisaksa kunstniku Carl Timoleon von Neffiga. Paleelikku muljet rõhutab mõisa asetus eraldatult keset suurt parki. Hoone fassaadil domineerib horisontaalne liigendus: kiviplokkidest vundamendi järguline profiiljaotus, lai korruste vahevöö ja eenduv, osaliselt hammasfriisiga räästakarniis. Mõisa kompositsiooniliseks raskuspunktiks on matsakas keskrisaliit, millel on teise korruse ulatuses kolm kõrget kaart, neid toetavad Peterburis tehtud karüatiidid. Itaalia renessansile ja ka 19. sajandi muuseumiarhitektuurile viitavad interjööri esindusliku paraadtrepi ja pikkade perspektiivvaadete lahendus, rõhutamaks mõisa kunstitempli taotlust. Omanikul oli muljetavaldav kunstikogu antiik- ja itaalia renessanssmeistrite töödest. Peahoonet toetavad pargi väravahoone (meenutab antiikset triumfikaart) ja kellatorn (meenutab itaaliapärast kampaniili).

Krohvimata tellistest härrastemajad jäid Eestis pigem harvaks nähtuseks ning siin ei kohta Vene aladel ja Eesti linnades levinud tellisstiili. Mõned näited siiski on, teiste seas Juba (1858), Luutsniku ja Viitina (1895–1896) mõisad. Puitehituse areng 19. sajandil viis ka “puitehitusstiili” kujunemiseni, mis toetus keskaegsele vernakulaarsele ehituspärandile. Kuna Euroopa romantilisim puitarhitektuur on Šveitsis, siis selle järgi tekkis nimetus “šveitsi stiil”, mis rõhutas majade strukturaalset poolt ja kasutas rikkalikku saelõikeornamentikat. Stiil levis laialdaselt 19. sajandi lõpus. Kahjuks on palju vanu ehitisi hävinud, jooniste ja fotode abil tasub tutvuda Pikaküla ja Linnape (1864), Kavastu (1860. aastad), Metsiku (1862) jpm mõisahoonetega.

Kasutatud allikad

K. Hallas-Murula, Historitsistliku arhitektuuri terminoloogia, periodiseering ja perioodide üldiseloomustus. - Eesti kunsti ajalugu 4: 1840-1900. Toim. E. Helme. Peatoim. K. Kodres. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2019, lk 225-227.

 A. Hein, Eesti mõisaarhitektuur. Historitsismist juugendini. Tallinn: Kirjastus Hattorpe, 2003.

Kirjelduse koostasid Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri tudengid 2024