Üldist infot mõisate kohta

Barokk

Barokk Euroopas

Barokkstiili sündi seostatakse kunsti ja arhitektuuriga Roomas 1600. aasta paiku, kust baroki mõjud suundusid mujale Euroopasse. Peamised kunstitellijad sellel ajal olid paavstid, kellele oli tähtis kiita Jumalat ning tõsta katoliku kiriku mainet. Prantsusmaad valitses 17. sajandi II poolel päikesekuningas Louis XIV ning Versailles’ lossist sai kultuurikeskus, mis seadis kogu Euroopale ülima eeskuju. Valitses monarhi jumalik võim ja teatraalne luksus, mis peegeldus omakorda kunstis ja arhitektuuris. Kasutati suursuguseid vorme ja uhket dekoori. Barokkstiili üks eesmärke oli pakkuda illusiooni täiuslikust maailmast ning vaatajat mõjutada, kaasa haarata. Osati kandis see ka elu kaduvuse ehk memento mori ideed. Barokkarhitektuur toetub paljuski olemasolevatele renessansi motiividele, mis ajas ümber mõtestati. Barokne ehitis soovis end kehtestada ning mõjuda eriti suursugusena.

Barokk-kunst pöördub alati vaataja meelte poole. Barokkskulptuur on emotsionaalne ja dünaamiline, keskendudes dramaatilistele stseenidele ja intensiivsetele väljendustele. Tähelepanuväärsed on säilinud baroksed laemaalid, mis justkui avavad portaali taevastesse sfääridesse. Barokklossides ja linnapaleedes pöörati erilist tähelepanu vestibüülidele ja treppidele. Lisaks hoone omaniku ja tema maitse esindamisele oli trepikodadel ning vestibüülidel sellel ajal suur tähtsus tseremoniaalsete tervituste näitemängus. Sõdadest ja usuvõitlustest räsitud maailmale pakkus suure näitemängu idee teatud pidepunkti.

Ehkki baroki häll on kahtlemata Itaalias, ei tähenda see sugugi, et barokk oleks igal pool Euroopas ühetaoline olnud. Näiteks võeti Prantsusmaal küll Itaalia barokist eeskuju, kuid ka kritiseeriti seda ning püüti selle najal kujundada oma stiili. Barokses eksterjööris kohtab ovaalseid vorme, mis võisid väljenduda nii ovaalsete akende kui ka kaarjate ukseavade näol. Samamoodi armastati pilastreid ning loodusest inspireeritud stukkdekoori. Barokkstiil oli valdav Euroopa arhitektuuris 17. sajandi algusaastatest kuni 18. sajandi keskpaigani. Eesti aladele jõudsid baroki mõjud 1630. aastate paiku ning kestsid 18. sajandi lõpuni välja, mil hilisbarokk läks üle klassitsismile. Barokk on terminina kasutusel alates 19. sajandi lõpust.

Barokk Eestis

Eesti barokkarhitektuuri esindavad 17. ja 18. sajandil meie aladele rajatud mõisad. Need kannavad endas esmalt Rootsi aladelt ning pärast Põhjasõda juba Venemaalt tulnud mõjutusi. 18. sajand märgib üldse mõisaarhitektuuri ülima õitsengu perioodi, mille sarnast pole hiljem nähtud. Barokiperioodi lõpul võis Eesti- ja Liivimaa aladel kokku lugeda üle 1500 pea- ja abimõisa.

Esimesed suured mõisad kujunesid välja tsaari annetatud uutes valdustes. Aadel võttis eeskuju Euroopa suurematest residentslossidest. Üheks kõige suurejoonelisemaks barokkstiilis härrastemajaks Eestis on Hiiu-Suuremõisa peahoone. See on kahekorruselise mansardkatusega krohvitud kivihoone, mille kahel pool on ühekorruselised tiibhooned. Jõuliselt kujundatud esiküljel eendub kolmnurkfrontooniga keskrisaliit. Eriline on ka hoone paraaduks, mis on kaunistatud barokse nikerddekooriga.

18. sajandil toimus Eestis mõisate pärandamise korralduses suur muutus, misjärel sai mõisa pärida omaniku lähim meessugulane. Nii jäid mõisakompleksid tervikuna ühe perekonna kasutusse. Enim barokkmõisaid asus 18. sajandil Järvamaal, kuhu kolisid mitmed perekonnad, kes pidid vajalikuks omale koduks mõisaid ehitada. Just perekonna suurus määras mõisakompleksi mastaapsuse ja pidulikkuse. Mõis oli oma omaniku nägu ning pidi suutma näidata tema silmaringi – kunsti- ja kultuurihuvi.

Eesti barokk püüdis tublisti Euroopaga sammu pidada ning ka meie mõisate eksterjööris on rohkelt barokkarhitektuurile tüüpilisi elemente: näiteks dekoorelemendina sagedasti esinev balustraad, mis tavaliselt kaunistab trepi külgi või rõdusid. 18. sajandi mõisad kerkisid kuni kolmekorruseliseks. Lisakorrus võidi lasta ka juba olemasolevale härrastemajale peale ehitada. Barokset hoonet iseloomustab ka maja keskel asuv kogukas mantelkorsten, mis enamasti oli valmistatud kivist või tellisest. See toimis nii köögina kui võimaldas kütta ka ülejäänud ruume.

Balustraadi, risaliite (terve hoone kõrguses eenduvaid osi) ning domineerivaid kolmnurkfrontoone kohtab näiteks Palmse mõisa välisilmes. Palmse mõis asub Lääne-Virumaal. Mõisa ajalugu ulatub tagasi 13. sajandisse, mil see kuulus Liivi Ordule. Suurem areng toimus 17. sajandil, kui mõis läks Pahlenite aadlisuguvõsa valdusse. Palmse mõisa peahoone fassaadil domineerivad kolmnurksed frontoonid. Lisaks peahoonele kuuluvad Palmse mõisakompleksi mitmed kõrvalhooned, mis loovad tervikliku mõisamiljöö. Olulisemad neist on mõisa viinavabrik, aidad, tallid, karjakastell ja teenijatemaja. Viinavabrik, mis on ehitatud 19. sajandil, annab aimu mõisa majandustegevusest ja tähtsusest kohalikus kontekstis. Palmse mõisa juurde kuulub ka kaunis park, mis on kujundatud erinevates stiilides.

Veel barokkmõisate näiteid: Maardu mõisa härrastemaja, millest on inspireeritud hilisemad Palmse ja Aa mõisa plaanid; ka Ahja, Ohtu, Kõo, Õisu, Maidla (Virumaal), Sargvere, Ääsmäe, Saue mõisad.

Eestis on uhked barokkmõisad valdavalt kivist, kuid on ka puitmõisaid, mis ei hiilga küll liialt eelmainitud suursugususe poolest, kuid siin-seal võib tähele panna barokseid vorme ning perioodile tüüpilisi kaunistustega akna- ja ukseraame. Näiteks Esna, Välgita ja Kuusiku, Särevere ja Ojasoo mõisad.

Mõis erines taluhoonest eelkõige detailide poolest. Selle all võib mõista nii glasuuritud ahjusid kui ka seina- ja laemaalinguid. Ka tagasihoidlikumal puhul olid igatahes olemas uhked aknaraamid, uksepiidad ning kuusepuidust põrandad. Barokne interjöör kujutas endast üldiselt tumedates toonides ning maalitud seinte ja talalagedega ruumi. Sisekujunduses oli oluline suursugusus ja kaunistusteküllasus ning ruumiliste illusioonide ja efektide loomine, mis saavutati näiteks anfilaadse ruumiplaneeringuga. Palju oli skulptuure ja maale ning tisleritööd, mis pidid hämmastama, tekitama imetlust ning mõjutama inimese tundeid.

17., kuid eriti 18. sajandil hakkas Eestis levima baroki klassitsistlikum suund palladionism, mis võttis eeskuju itaalia arhitekt Andrea Palladio loomest. Palladio õpetuse järgi oli oluline, et hoone erinevate osade kokkukõlas tekiks arhitektuuritervik, kus ei saa midagi juurde panna ega ka ära võtta. Hoone keskel asuv saal pidi määrama arhitektuurilise peatelje, mis sidus ühte kõrvalhooned ja hooneesiselt väljakult kaugusesse suunduva puiestee. Seda ranget sümmeetriat ja heamaitselist mugavust proovisid siinsetel aladel baltisaksa aadlikud järgida. Palladionismimõjuline on Eestis näiteks Maardu mõisa härrastemaja, mida interjööris kaunistavad lohepeakujulised veesülitid ja kahemarsiline trepp värvitud puitrinnatisega. Peauksel on nikerdised, interjööris maalingutega laed, kahhelahjud, kaminad jne.

Silmapaistvamate barokkelementide näited interjöörides: Albu mõisahoone vestibüül, Kadrioru loss 18. sajandi I poolel, Loodi mõisa talamaalingud 18. sajandist, Maardu, Aa ja Palmse mõisa palladionistlikud härrastemajad, Ääsmäe mõis.

Rokokoo

18. sajandil arenes barokist välja eraldi kunstistiil rokokoo, mida kasutati peamiselt interjööris. Soovides muuta ruume mugavamaks ja helgemaks, loobuti sisekujunduses baroki raskepärastest välisarhitektuuri elementidest. Tumedate ja küllastunud detailide asemel hakati kasutama heledamaid pastelltoone ja kullatud elemente, välditi sirgeid jooni ning rõhuti asümmeetrilisusele. Anfilaadse planeerigu ja peeglite kasutamisega taheti luua illusiooni lõppematust ruumist, kuid iga tuba pidi seejuures oma värvitooni või meeleolu poolest erinema. Rokokoo dekoorile on omased naiselikud ja galantsed motiivid ning ebasümmeetriline, õrn ja kapriisne ornamentika. Huvi tunti ka igasuguse luksuse ja eksootilise ainestiku vastu, näiteks võeti palju eeskuju Hiina kunstist (chinoiserie).

Sellist sisekujundust on näha näiteks Prantsusmaal Versailles’ lossis, kus teatud (hilisemates) osades on kombineeritud barokset eksterjööri rokokoo interjööriga. Samuti kohtab seda Amalienburgi lossis Münchenis.

Eestis on rokokoolikku dekoori olnud pigem vähe. Parim näide oli Põltsamaa lossi sisekujundus, mis ehitati ümber keskaegsest linnusest, kuid hävis II maailmasõjas. Võluv ja luksuslik rokokoo kestis vaid umbes 50 aastat (1700–1750) ning sellele järgnes klassitsism.

Kasutatud allikad

Barokk. Toim R. Toman, Ü. Kiivet jt. Tallinn: Koolibri, 2008.

A. Hein, Jacob Stael von Holstein ja palladionism Eesti arhitektuuris – Eesti kunsti ajalugu 2:

1520–1770. Peatoim K. Kodres. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2005, lk 221–229.

A. Hein, Mõisaarhitektuur Rootsi ajal. – Eesti kunsti ajalugu 2: 1520–1770. Peatoim K.

Kodres. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2005, lk 209–220.

A. Hein, Mõisaarhitektuuri 18. sajandi algul ja keskpaigas. – Eesti kunsti ajalugu 2:

1520–1770. Peatoim K. Kodres. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2005, lk 230–249. J. Kangilaski, Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kunst, 1997.

J. Maiste, Mõisaarhitektuur valgustusajastu valguses. – Eesti kunsti ajalugu 3: 1770–1840. Koost ja toim J. Maiste. Toim A. Lepp. Peatoim K. Kodres. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2017, lk 15–51.

V. Vaga, Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Koolibri, 2004.

Barokk – Eesti mõisaportaal. https://mois.ee/stiil/stiil5.shtml (vaadatud 24. V 2024).

Kirjelduse koostasid Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri tudengid 2024