Üldist infot mõisate kohta

Hilisbarokk

Hilisbarokk oli periood barokiajastu lõpus, aastatel 1770–1790. Siis hakkas barokk tasapisi segunema antiikeeskujudel põhinevate rangemate vormidega, mis olid varem taandunud lopsakuse ees. Hilisbaroki tunnusjooned arhitektuuris: tumedad liigendatud seinapinnad asendusid suurte ja heledatega; aknad muutusid kitsamaks ja kõrgemaks; hoonetele ilmusid Vana-Kreeka ja Vana-Rooma eeskujul sambad, kolmnurkfrontoonid ja portikused.

Varasemad hooned, kus domineerivad mõningate klassitsismi elementidega segunenud baroklikud jooned, liigitatakse hilisbaroki alla. Kui klassitsistlikud vormijooned on saanud hoones juba juhtiva koha, säilitades samas osa barokseid elemente, tavatsetakse hoonet nimetada varaklassitsistlikuks. Piir hilisbaroki ja varaklassitsismi vahel on väga suhteline, näiteks paljusid mõisahooneid on lahterdatud mitmeti.

Nimetatud kahe stiili elemente sisaldavaid mõisahooneid püstitati Eestis peamiselt aastatel 1770–1800, vähesel määral jäid mõned baroksed detailid püsima ka hiljem. Arvuliselt on neid oluliselt rohkem kui stiilipuhtaid barokkhooneid, sest 1760. aastatel hoogustunud mõisate ehitustegevus saavutas ühe kõrgaja just veidi enne 1800. aastat.

 Tänapäevani säilinud hilisbarokiaegseid mõisahooneid: Seidla, Roosna-Alliku, Kiltsi, Sagadi, Rägavere, Vatla, Helme, Peningi (varemeis), Anija (ehitusaasta järgi oma stiili hiliseim).

 Allikad

 R. Toman, Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst, Tallinn: Koolibri, 2008.

 Kunstiajalugu I, Sigrid Abiline. 2017

https://sites.google.com/tg.edu.ee/kunstiajalugu/avaleht (vaadatud 27. V 2024 )

 H. Hiiop, Antiigi peegeldus eesti mõisamaalingutel. Eesti Kunsti Ajalugu 3. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2017, lk 288–298.

 J. Turner, The Dictionary of Art – Pittoni to Raphael. Oxford: Oxford University Press, 1996, lk 191–194.

Kirjelduse koostasid Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri tudengid 2024