Üldist infot mõisate kohta

Pompeij stiil

Pompeji stiil

Pompeji linn asub Itaalias, Napolist 24 km kaugusel. Pompeji hävis vulkaan Vesuuvi purskes aastal 79 eKr, jäädes tuha ja laava alla. Varemed avastati juba 16. sajandi lõpus, kuid väljakaevamistööd algasid 1748. aastal ning jätkusid ka 19. ja 20. sajandil. Pompeji ning sellega sama saatust jagavate linnade (nagu Herculaneum) väljakaevamised ärgitasid 18. sajandil uuenenud huvi antiikkunsti ja -kultuuri vastu. Arenes välja nn pompeji stiil, mida iseloomustavad maalitud sambad, girlandid ja raamistatud figuraalstseenid. Domineerivateks värvideks on punakaspruun, sinine, roheline ja must.

Pompeji stiil lähtus vanadest Pompeji seinamaalidest, mis väljakaevatud linnast avastati. Saksa arheoloog August Mau (1840–1909) liigitas need neljaks alajaotuseks oma 1882. aastal ilmunud raamatus Geschichte der decorativen Wandmalerei in Pompeji („Dekoratiiv-seinamaali ajalugu Pompejis“):

●      I stiil imiteeris plokke, jättes mulje nagu seinal oleks vääriskivid.

●      II stiil tekitas illusoorsed avad (aknad), millest saab justkui välja vaadata ja näha maastikke või mütoloogilisi stseene.

●      III stiilis ilmusid figuurid punasel taustal ja arhitektuurielemendid.

●      IV stiilis ehk “fantaasiastiilis” muutusid stseenid suuremaks, maaliti taas vaateid. Sein oli justkui raamitud piltide mosaiik, sageli keskse pildiga. Võis esineda ka figuure.

Eestis on paljude mõisate seinad olnud kaunistatud pompeji stiilis maalingutega.

Norra mõis - Maalingud ei ole enam alles, kuid neist on säilinud fotosid. Seintel oli näha inimfiguure sammastel, loodusstseene ja antiikvaremeid.

Liigvalla mõis - Seinamaalid pole samuti terviklikult säilinud. Seintel oli põhiliselt kujutatud antiikhooneid.

Kiltsi mõis - Maalingutest on näha vaid fragmente. Mõisas on Pompeji toaks kutsutud ruum, kuigi seal pole otseselt pompeji stiilis seinamaalid. Seintel on antiigist inspireeritud vaasimaalingud.

Voltveti mõis - Hoone on korras ja seinamaalid on välja puhastatud ja taastatud. Seinad on antiigipäraselt lahendatud ja esineb ka Pompeji maalide koopiaid sammaste ja vanikutega. Voltveti mõisas näeme rohkem arhitektuurilisi detaile kui maastikke ja mütoloogilisi maale.

Suure-Kõpu mõis - Hoone on taastatud. Seintelt vaatavad vastu maalitud kentaurid (koopiad Villa di Ciceronest) tumedal taustal, mis on maalitud punasele seinale. Stseene eraldavad üksteisest korintose kapiteeliga sambad. Akende vahel seisavad karüatiidid.

Vana-Võidu mõis – Hoone on taastatud. Nii Suure-Kõpu kui Vana-Võidu mõis kuulusid von Strykide perekonnale ja on võimalik, et maalingud teostas sama meister. Vana-Võidu mõisa maalingud on koopiad Herculaneumist leitud maalingutest. Need järgivad tüüpilist tolleaegset seinaviimistlusskeemi, kus alumises tsoonis on marmoreeritud lambrii, kesktsooni moodustavad suured paneelid ning seinte ülemises osas on friisina figuraalkompositsioonid.

Varangu mõis - Mõis on halvas seisus. Maalingutest on punasel taustal näha maalitud valgeid sambaid, mille otsas on sinised anumad.

Aruküla mõis - Hoone seisund on hea. Säilinud on fragmente ukseava ümbritsevatest maalitud sammastest ja ornamentikast. Leidub ka inimfiguure.

Hõreda mõis ja Vatla mõis - Hooned pole heas korras. Mõlemas mõisas leidub seinamaaling – triumfifriis.

 Allikad

 R. Toman, Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst, Tallinn: Koolibri, 2008.

 Kunstiajalugu I, Sigrid Abiline. 2017

https://sites.google.com/tg.edu.ee/kunstiajalugu/avaleht (vaadatud 27. V 2024 )

 Ostia Pantings: The four Pompeian styles, https://www.ostia-antica.org/dict/topics/paintings/paintings-pompeian-styles.htm (vaadatud 11. VI 2024)

 J. Anderson, Pompei stiilis maalingutest Eestis. Postimees Kultuur, 2023. Videosalvestus, 68 min 35 sek. Kättesaadav: https://kultuur.postimees.ee/7874019/vaba-akadeemia-jaanika-anderson-pompei-stiilis-maalingutest-eestis (vaadatud 11. VI 2024)

 H. Hiiop, Antiigi peegeldus eesti mõisamaalingutel. Eesti Kunsti Ajalugu 3. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2017, lk 288–298.

 J. Turner, The Dictionary of Art – Pittoni to Raphael. Oxford: Oxford University Press, 1996, lk 191–194.

Kirjelduse koostasid Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri tudengid 2024