Üldist infot mõisate kohta
Hoone tüübid
Aednikumaja
Ait
Park
Tall
Kelder
Kaalumaja
Kalmistu
Kaev
Karjakastell
Kasvuhoone
Kavaleridemaja
Koertemaja
Koorejaam
Kõrts
Kuivati
Küün
Kuur
Laut
Rehi
Moonakatemaja
Õlleköök
Peahoone
Pesuköök
Piimaköök-meierei
Põlisküla
Sepikoda
Suvemõis
Teenijatemaja
Töökoda
Töölistemaja
Veski
Valitsejamaja
Veetorn
Viinaköök
Kuivati
Mõisakompleksi kõrvalhoonete hulka kuulusid muu hulgas ka kuivatid ning kombineeritud funktsiooniga hooned, nagu ait-kuivatid, kelder-kuivatid, sepikoda-kuivatid, moonakatemaja-kuivatid jm. Kui varem kasutati vilja kuivatamiseks peamiselt rehemaju, siis põllumajanduse arenedes ja teraviljakasvatuse tähtsuse kasvades võeti kasutusele spetsiaalsed kuivatihooned. Need võimaldasid niiskes kliimas vilja efektiivsemalt ja suuremates kogustes kuivatada. Teraviljakasvatus oli mõisamajanduse üks olulisemaid sissetulekuallikaid. Kuivatid ehitati enamasti maakivist, tellistest või nende kahe materjali kombinatsioonis. Aidahoone-kuivati oli tihti mitmeosaline – aidaosa oli vanem ning kuivati lisati hoonele sageli 19. sajandi teisel poolel või 20. sajandi alguses. Esimesed eraldiseisvad kuivatihooned rajati 19. sajandi esimesel poolel, näiteks Anijal, Palmses, Orjakul ja Väinjärvel.
Kombineeritud funktsiooniga kuivatihoonetes eraldas kuivatiosa aida- või mõnest muust hooneosast tulemüür. Kuivatihoone iseloomulikeks tunnusteks olid kõrge korsten (säilinud Imastus, Kaagjärve-Alamõisas, Maidlas, Mõdrikul, Vohnja, Veltsi jt), sageli ka puidust ventilatsioonikorsten, tuulutusavad, kuivatusrestid ja kuivatiahi (Moostes, Raikkülas). Mitmel pool on säilinud ka kuivatihoonete ajaloolised interjööridetailid, näiteks Tarvastus, Raikkülas, Kassaris, Lohus, Moostes ja Pikajärvel.
Tekst: Muinsuskaitseamet 2025