Üldist infot mõisate kohta
Mõisa liigid
Rüütlimõis
Rüütlimõis oli eramõisa peamine liik, mille omanikule olid ette nähtud teatud privileegid ja õigused oma alal. Nendeks olid kohtu- ja politseivõim, jahioigus, õigus pruulida õlut ja ajada viina, pidada kõrtsе ja veskeid ning maksuvabadus riigi ees. Lisaks sellele olid rüütlimõisa omanikul aga ka kohustused riigi ees: võtta osa Maapäevast ja ajada riigiasju ning korraldada tee-ehitust.
Tollases aadliomavalitsuses (Maapäevas) oli hääleõigus ainult neil aadlikel, kes omasid vähemalt üht rüütlimõisat ning olid lisaks kantud ka aadlimatriklisse – rüütelkonna kui kohaliku aadliorganisatsiooni poolt peetavasse spetsiaalsesse nimekirja. Enamik Eesti eramõisaid ja suur hulk mõisate üldarvust olid rüütlimõisad; praktiliselt kõik esinduslikult välja ehitatud mõisakompleksid olid rüütlimõisad. Erinevatel aegadel on rüütlimõisale pandud ka erinevaid nõudeid suuruse osas.
Enne 1783. aastat oli valdav enamik rüütlimõisaid õiguslikus mõttes läänimõisad, kus mõisnikud polnud mitte oma maavalduse täieõiguslikud omanikud, vaid mõisa maa oli neile läänioiguse alusel kasutada antud. Niiviisi lääniks antud maavaldust võis valitseja (kuningas, keiser vm) põhimõtteliselt endale tagasi võtta, kuigi 17.–18. sajandil seda eriti ei kasutatud. Seega, ka läänimõisaid pärandati siin juba keskajast alates tavaliselt suguvõsa sees, samuti osteti-müüdi. Lisaks läänimõisatele oli Eestis enne 1780ndaid aastaid ka eraomanduses olevaid mõisaid – nn alloode – kuid neid oli läänivaldustega võrreldes tühine vähemus.
3. mail 1783. aastal muutis Vene keisrinna Katariina II kõik läänimõisatest rüütlimõisad täieõiguslikuks eraomandiks ehk pärusomandiks. Eramõisatena püsisid rüütlimõisad kuni 1919. aasta riigistamiseni ehk maareformini.
