Tudu

Tuddo

Lühidalt

Tudu (Tuddo) mõis asus endises Viru-Jaagupi kihelkonnas, Viru maakonnas. Tudu mõis eraldati Ulvi mõisast ajavahemikus 1739-1744. Esimeseks teadaolevaks omanikuks oli parun von Tiesenhausen. Mõisa algne peahoone võis pärineda XIX.saj I poole keskelt, 1971. aastaks oli mõis ulatuslikult ümber ehitatud. Tänaseks on mõisa peahoone hävinud. Säilinud on märgid mõningatest mõisa kõrvalhoonetest.

Viru-Jaagupi kihelkond, Viru maakond

Kirschpiel St. Jacobi, Kreis Wierland Aia tn 8, Tudu alevik, Vinni vald, Lääne-Viru maakond

Teised nimed
Tydy, Thudo, Tuto, Tuddo

Esmakordselt mainitud
1739/1744

Liik
Rüütlimõis

Ehitusstiil
Klassitsism

Ajalugu

Tudu mõis eraldati Ulvi mõisast 1739. ja 1744. aasta vahel, enne seda kuulus Tudu jahimõis Ulvi mõisale. [1]

Tudu mõis asus ajalooliselt Viru maakonnas Viru-Jaagupi kihelkonnas.

Tudu mõisa esimeseks teadaolevaks omanikuks oli parun von Tiesenhausen. 1783. aastal omandab mõisa kapten Karl Adolph Krusenstiern. 1794. aastal omandavad mõisa Essenid, kapten K. A. Krusenstiern pärandab mõisa oma tütrele Christiane Gertrude von Krusenstiernile ja tema mehele major Carl Philipp von Essenile. 1854. aastal müüb nende tütar Anna Karolina Meta von Assing (sünd Essen) Tudu mõisa Ernst von Siversile. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Nikolai Wilhelm von zur Mühlen. [2]

Mõisa peahoone keskosa oli klassitsistlikus stiilis, võis pärineda XIX.saj I poole keskelt, parempoolne tiib ja tiibhoone tagafassaadis olid ilmselt hilisemad, XIX saj. II poole keskelt ja IV veerandist. [3]

1971. aasta seisuga oli peahoone säilinud osaliselt ja ulatuslikult ümberehitatult. Hoone oli kasutuses lasteaiana. [3]

[1] Eesti ala mõisate register, https://www.ra.ee/apps/andmed/index.php/eestimoisad/view?id=2511 (26.10.2025)

[2] Kinnistute register, https://www.ra.ee/apps/kinnistud/index.php/et/kinnistud/view?id=17031 (vaadatud 26.20.2025)

[3] ENSV riikliku ehituskomitee kultuurimälestiste riiklik projekteerimise instituut. Eesti NSV mõisate esialgne ülevaade. Rakvere rajoon, Köide III - nr 114.