Meriküla

Merreküll

Lühidalt

Inju kõrvalmõis alates 1878. aastast, kui Hermann von Krause omandas Meriküla mõisa 50 000 hõberubla eest. Meriküla mõis võis algselt olla olulisem mõis kui Inju ning on oma ajaloo vältel olnud mitmete mõjukate baltisaksa aadlite omandis.

Viimane mõisa peahoone pärines 20. sajandi algusest, kuid praeguseks on hoonestus hävinenud.

Viru-Jaagupi kihelkond, Viru maakond

Kirschpiel St. Jacobi, Kreis Wierland

Teised nimed
Korvere, Mereküll, Mereküla

Esmakordselt mainitud
1527

Liik
Kõrvalmõis

Ehitusstiil
Vanabalti häärber

Seotud mõisad
Inju (Viru-Jaagupi, Viru)

Samanimelised mõisad
Meriküla (Vaivara, Viru)

Ajalugu

Meriküla mõisa mainiti esmakordselt 1527. aastal Koeravere ning 1539. aastal Meriküla nimega. [1] Mõisa on nimetatud ka 17.sajandil Rootsi kuninganna Kristiina kirjades, millega ta kinnitas mõisa kasutusõigust, sealhulgas ka von Wolfframsdorffide perekonna poolt. [2]

Mõis vahetas ajaloo jooksul tihti käsi ning kuulus selliste mõjukatele aadlisuguvõsadele nagu Wrangell, Wolfframsdorff, Paykull, Sparre, Zoege von Manteuffel, von Essen, von Stackelberg. [2] Mõis võis algelt olla olulisem kui Inju mõis, kuid juba 19. sjandil oli ta abimõisa staatuses. Georg von Stackelberg, kelle peamine residents oli Küti mõis [3] müüs Meriküla mõisa Hermann von Krausele 50 000 hõberubla eest. Mõis päris 1909 tema poeg Ernst von Krause, kellele kinnistatakse Inju-Meriküla mõis.[2]

Meriküla nimi tuleneb piirkonda tabavatest kevadistest üleujutustest. Mõisa peahoone, mis oli veel 1969 kasutusel elamuna, oli tagasihoidlik puidust hoone, mille viimane ehitusperiood oli tõenäoliselt 20 sajandi alguses. [3] 1980. aasta inventeerimise ajaks oli peahoone hävinud ning varemed dateeriti 18. sajandisse. Varemetes olid veel samast ajast pärit mõisteenijte elumaja, tuulik ning rehi. 19. sajandist olid veel püsti ladu, lambalaut ja karjalaudad. [4]

[1] Ajalooline mälu, Inju - ajalooline.ee (vaadatud 25.10.2025)

[2] Kinnistute register, Meriküla - ra.ee (vaadatud 25.10.2025)

[3] R. Mäkinen, Inju mõisahoone sajandite pikkune ajalugu ja restaureerimine. Soome: Medipinta Oy, 2022.

[4] Muinsuskaitseameti arhiiv, ERA.T-76.1.15089