Kärsa

Ajalugu

Esmateated aastast 1456. Esimene omanik oli Hans Metztaken, kelle käest läks mõis üsna pea edasi Otto Wrangellile. Pärimuse järgi on mõis ehitatud kunagise linnuse kõrvale. Linnusest annab märku kõrgem küngas mis on mõisa ja seal taga oleva allika vahel. 1586. aastal ostis Kärsa mõisa Otto von Taube. Sajand hiljem, 1698. aastal, sai mõis uue omaniku Bengt Johan von Paykülli. Paar aastat hiljem müüs viimane aga mõisa parun Berend Stackelbergile. Stackelbergide valduses püsis Kärsa 19. sajandi alguseni. 1803. aastal müüs ooberstleitnant oarun Reinhold Gustav Stackelberg Kärsa mõisa rittmeister krahv Carl Gustav Mellinile. Mellinite valduses püsis mõis 1838. aastani, kui selle ostis Christoph von Brevern. Viimane omanik oli 1919. aastal Ernst Otto von Brevern. 19 sajandist pärinev varaklassitsistlik peahoone ehitati 1930. aastatel koolimaja tarbeks kahekorruseliseks. 1950.ndatel aastatel kasutati mõisa peahoonet laudana, mille tulemusena oli hoone rekonstrueerimine raske. 1957. aastast pärinevad esimesed plaanid mõisa ümberehitamiseks, millega alustati aastal 1962. Plaani järgi ehitati hoone korterelamuks, mis mahutas 13 perekonda. 1976. aastal elas hoones 2 perekonda ning ülejäänud ruumid seisid tühjalt. Selleks ajaks olid tühjana seisvad ruumid lagedeta ning suuresti lõhutud. Hoone lagunes ja varises 1980ndate paiku.

Peahoone

Seisukord Varemetes

Vaata ka kultuurimälestiste registris

Peahoone oli suur kahekordne kivihoone. Sellise ilmse omanda hoone 1930ndatel, sest algselt oli hoone ühekordne madala sokli korrusega ja lakatubadega hoone otstel. Hoonel oli poolkelpkatus, mis omas laia, profileeritud räästakarniisi ning friisi triglüüfidega, mis toetas profileeritud vahevööle. Algsed aknad olid kitsad, kuid kõrged, 6-ruudulised, omasid krohviääriseid, mis aknalaua all olid pikendatud. Esifassaadi keskteljel paiknes tugevalt eendatud portikus, mille esiküljel oli paariti asetatult 4 doskaana orderi sammast. Portikust katva viilkatuse ees oli attika, mille keskel algselt asus kraatervaas. Sammaste vahed olid algselt kõigil kolmel küljel suletud akendega, mille ruudustik koosnes erisuurustest ristkülikutest. Akende all ja peal olid puitpaneelid. Portikus seisis kõrgel soklil, millelt laskus lai, ääristeta trepp. Hoone katusel paiknes 4 sümmeetriliselt paigutatud korstnapiipu, millel oli vahevöö ja profileeritud otsakarniis. Ruumid alakorrusel olid teatavas ulatuses säilitanud algse anfilaadsuse 1968. aastaks. Saal omas algselt suurejoonelise sisekujunduse laia laekarniisiga, mis toetatud hammaslõikega. Viimane omakorda oli kujundatud voluudilaadselt, dekoreeritud rosettidega. Saalis oli ka ampiirahjusid. Algn interjöör võis pärineda XIX saj. keskelt või II veerandist, see oli teostatud ampiirstiilis. 1970ndateks oli hoone sisearhitektuur hävitatud ümberehituse tõttu.

Park

Seisukord Säilinud

Vaata ka kultuurimälestiste registris

Park on keskmise suurusega, paikneb tihedamoa vabakujulise puistuga esiväljaku küljel, väljak aga on ringteega, millele suunatud sissesõidutee on orienteeritud peahoone keskteljele. Väljakut liigendavad äärtel vabakujulised, põhiliselt üheliigilised puude grupid. Park peahoone taga meenutab pigem aeda, mis vabalt liigendatud puuderühmadega. Neid on ka kõrval hoonete ümbruses. Esinevad puud on pärn, tamm, vaher.

Moonakatemaja

Seisukord Varemetes

Vaata ka kultuurimälestiste registris

Moonakatemaja oli suurem ühekordne, krohvitud paekivihoone, mis oli kaetud üleulatuvate räästastega ja laastukattega poolkelpkatusega. Hoone aknad olid kitsad, piiratud krohviääristega, ustel esines lamedaid kaari. Ehitus võib pärineda XIX saj. II veerandist.

Hobusetall

Seisukord Varemetes

Vaata ka kultuurimälestiste registris

Kuivati

Seisukord Varemetes

Vaata ka kultuurimälestiste registris

Allee

Seisukord Säilinud

Vaata ka kultuurimälestiste registris

Viinaköök

Seisukord Varemetes

Vaata ka kultuurimälestiste registris

Viinavabrik oli suur ja liigendatud kivihoone, mille müürid on laotud puhta vuugiga, klombitud maakiviplokkidest, nurkadel on plokid hambuva ladumisviisiga. Hoone keskosa oli väga kõrge, ta eendus kergelt esifassaadis, parem tiib on ühekordne, vasak tiib aga kahekordne. Hoonetiibu katsid viilkatused laialt üleulatuvate räästastega. Keskmise korpuse viilkatus oli põhiosaga pikiteljele risti. Aknad olid suured 6-ruudulised, piiratud paekivist ääristega, mis seotud müüriga hambuvate plokkidena. Aknaid ja uksed on valdavalt kaetud lameda kaarega, vaid masinasaali kaks väga kõrget, läbi kahe korruse, akent omavad kõrge kaare, samuti väike viiluaken nende kohal. Korsten on kõrge, neljatahuline ja paekivist, omab ülal kitsa vahevöö, tugevalt eenduva ja profileeritud otsakarniisi.

Laut

Seisukord Varemetes

Vaata ka kultuurimälestiste registris

Tall oli keskmise suurusega krohvitud paekiviehitus, kaetud üleulatuvate räästastega ja laastukattega viilkatusega, millel viilus viimane sarikapaar ja penn avatud. Viilu tipus oli väike ümaraken, piiratud tellisäärisega. Uksed olid kaetud lameda kaarega, vähesed aknad olid keskmise suurusega ja pea ruudukujulised.

Rehi

Seisukord Varemetes

Vaata ka kultuurimälestiste registris

Sepikoda

Seisukord Varemetes

Vaata ka kultuurimälestiste registris

Sepikoda on keskmise suurusega krohvitud paekivihoone, millest säilinud vare. Algne ehitus oli kaetud S-kivikattega kelpkatusega, mille all lai, lihtne räästakarniis. Hoone esiküljel oli avar ulualune, mille katust toetasid 3 massiivset neljatahulist kivisammast. Aknad olid väikesed, lamedad, 8-ruudulised. Ehitus võis pärineda XIX saj. II veerandist.

Tuuleveski

Seisukord Varemetes

Vaata ka kultuurimälestiste registris

Hollandi tuulik on suhteliselt suur krohvitud paekiviehitus, mille madal soklikorrus on 8-kandiline, keha aga kooniline. Veski pea oli samuti 8-tahulise kujuga, laastukattega, tiivad on hävinud. Aknaid on väga vähe ja need on väikesed. Teenindusrõdu on hävinud. Ehitus võib pärineda XIX saj. III veerandist

Omanike lood