Välgita
Welketa
Lühidalt
Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Viljandi kihelkonda kuulunud Välgita mõisast pärinevad varasemad teated 16. sajandist. Alates 17. sajandi lõpust kuni mõisa-ajastu lõpuni 20. sajandi algul oli Välgita riigimõis.
Välgita mõisa väike, lihtne ja arhailine puidust peahoone on tagasihoidlikuma vanabalti planeeringuga mõisahoone musternäidis. Hoone keskel paikneb massiivne mantelkorsten, selle ümber aga köetavad toad ning otstes külmkambrid. Hoone on ehitatud arvatavasti 18. sajandi keskpaigas, kuigi ehitusajaks on pakutud ka 1760-70ndaid aastaid. Enne esinduslike lossilaadsete mõisate ehitusbuumi 18.-19. sajandil olid säärased peahooned Eesti mõisates arvatavasti massilised. Riigimõisates püsis see hoonetüüp eramõisatest veidi kauem. Mõisahoone on kaasajal eravalduses. Kõrvalhooneid ei ole praktiliselt säilinud, samuti ka parki. Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Viljandi kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Viljandimaale Viljandi valla territooriumile.
Viljandi kihelkond, Viljandi maakond
Kirschpiel Fellin-Land, Kreis Fellin Viljandi maakond, Viljandi vald, Välgita küla, Välgita
Teised nimed
Esmakordselt mainitud
Liik
Riigimõis
Ehitusstiil
Vanabalti häärberAjalugu
Välgita oli väike riigimõis Viljandimaal. Orduajal kuulus piirkond Viljandi komtuurkonnale ning pärast orduriigi lagunemist sattus ala Vene, Poola ja Rootsi vaheliste sõdade keerisesse. Orduriigi lagunemise järel 16. sajandil teisel poolel ja 17. sajandi algul vahetus võim Viljandimaal korduvalt ning pidevad sõjad, rüüsted, näljahädad ja katk laastasid kogu ümbrust.
Esimest korda mainitakse Välgitat 1599. aasta Poola revisjonis nimega „Walgieta“.
1601. aasta Rootsi katastris esineb mõis nimega „Weleketa“. 1624. aasta revisjon näitas, et enamik Viljandimaa põllumaast oli sõdade tõttu tühjaks jäänud. Rootsi kuningas Gustav II Adolf jagas vallutatud maid aadlikele ning Välgita kuulus Jacob de la Gardie valduste hulka. 17. sajandi lõpul, Rootsi reduktsiooni käigus, läks mõis taas riigi omandisse.
1602. aasta andmetel oli Välgita vaid ¾ adramaa suurune ja üks väiksemaid mõisaid Viljandi kihelkonnas. Vanim teadaolev kaart aastast 1698 näitab, et mõisal oli juba siis omaette mõisakeskus ja peahoone. Kaardil on märgitud „Walkuta-Hoff“ koos suitsva korstnaga härrastemajaga ning talupoegade põllumaadega.
Arvatavasti oli algne häärber tüüpiline rootsiaegne puidust mõisahoone: madal palkmaja, kõrge mantelkorstnaga keskosas ning selle ümber paiknevate eluruumidega. Selliseid hooneid kirjeldab etnograaf Gustav Ränk oma uurimustes Eesti varasematest mõisatest. Tänapäevani on Välgita hoones säilinud vana mantelkorstna osa, mis viitab selle varasele päritolule.
Põhjasõda tõi piirkonda uue hävingu. 1703.–1704. aastal liikusid Vene väed läbi Viljandimaa ning ümbruskond põletati ulatuslikult maha. Ka Välgita kannatas sõja, nälja ja katku all. 1710. aasta katku järel oli mõisas alles vaid mõni töövõimeline inimene ning kogu majapidamine oli laostunud.
18. sajandi keskpaigaks oli mõis siiski taastatud. Hupeli topograafilised kirjeldused märgivad, et üks rentnik ehitas kõik mõisahooned omal kulul uuesti üles ning investeeris sinna rohkem raha, kui kogu mõis väärt oli. Tõenäoliselt toimus põhjalik ümberehitus umbes aastatel 1738–1750.
Sellest ajast pärineb ka praeguse häärberi põhikuju. Vana mantelkorstna ümber laiendati hoonet, lisati uusi tube ja kahhelahjud. Säilinud detailid – segmentkaarsed aknad, sepisnaeltega uksed, rokokoo-hinged, vanad lukud ja ahjukahlid – viitavad selgelt 18. sajandi ehitusstiilile. Mõisa arhitektuuris on nähtud sarnasusi Läti Unguru (Orelleni) mõisaga, mis oli üks varasemaid pärast Põhjasõda ehitatud häärbereid Liivimaal.
19. sajandil jäi Välgita jätkuvalt riigimõisaks. Mõis oli väike, kuid korrastatud põldude ja metsaga majapidamine. 1835.–1836. aasta kirjeldustes mainitakse kuut mõisale kuulunud talu, väikest tuuleveskit ja metsamaad, kuid hoonete kohta on üllatavalt vähe andmeid. Sajandi lõpul kuulus mõis Uue-Võidu valda ning seal tegutses ka kõrts.
Kuigi hoonet on sajandite jooksul korduvalt parandatud ja ümber ehitatud, on Välgita mõis säilitanud oma 18. sajandi üldilme. Eriti väärtuslikud on haruldased puithäärberi detailid, mis annavad hoonele olulise kultuuriloolise väärtuse ning võimaldavad selle algset kuju üsna täpselt taastada.
