Lelle
Lelle
Lühidalt
Lelle in Kirchspiel Fennern, Kreis Pernau Ajaloolisele Pärnumaale kuulunud Lelle ümbrus on kaasajal osake Raplamaast . Lelle mõisat on esmamainitud 1559. aastal. Erinevatel aegadel von Staudenitele, Pilar von Pilchaudele ja von Stackelbergidele kuulunud mõis oli alates 1870. aastast von Hoyningen-Huenede valduses. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Ernst von Hoyningen-Huene. Von Honingen-Hyenede poolt püstitati tõenäoliselt 1870tel aastatel mõisa esinduslik puhta vuugiga historitsistlik peahoone. Hoone oli parempoolsest otsast kahekorruseline, muus osas ühekorruseline. Selle keskosa kaunistas teravatipulise tornikiivriga kolmekorruseline torn. 1905. aasta ülestõusu ajal mõisa peahoone põletati. Hiljem jõuti sellest taastada vaid kahekorruseline parempoolne osa. Hoone vasakust poolest on kaasajal alles vaid vundament ning keldrid. Kaasajal on mõis eravalduses. Säilinud on mõned kõrvalhooned, mitmed neist varemeis või ümber ehitatud. Mõisahoonet ümbritseb suur liigirikas park, mille suursugusust võimendab künklik maastik. Ajaloolise jaotuse järgi Pärnumaale Vändra kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Raplamaale Kehtna valla territooriumile.
Vändra kihelkond, Pärnu maakond
Kirschpiel Fennern, Kreis Pernau Lelle mõisakompleks koos pargiga asub Rapla maakonnas, Kehtna vallas, Põllu külas, Vändra-Lokuta-Lelle tee ääres.
Teised nimed
Esmakordselt mainitud
1559
Liik
Eramõis
Ehitusstiil
Historitsism
Seotud mõisad
Põllumõisa (Vändra, Pärnu) Isakõnnu (Vändra, Pärnu) Sarapiku (Vändra, Pärnu)Ajalugu
Liivimaa ja Eestimaa kubermangu ajaloolise piiri äärde jääv Lelle mõis on esmamainitud 1559. aastal. 1624. Aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa leitnant Matthias von Staudenile. Tegemist on võrdlemisi väikse mõisaga, mis on käest kätte käinud erinevate aadliperekondade vahel (von Staudenid, Pilar von Pilchaud ja Stackelbergid). 1860-70ndate vahel läks mõis vabahärra Theodor von Hoyningen-Huenede-le. Theodori poeg Ernst ehitas vana puust mõisa asemele uhke historitsistlikus stiilis tellisest peahoone ja vaatluse põhiselt võib tõdeda, et tema poolt on ka ehitatud enamus senini säilinud kõrvalhoonetest. Uhke, vabavormilise, mägise inglise stiilis mõisapargi esimene visuaalne kirjeldus ilmneb 1-verstaselt kaardilt aastast 1902.
1905. aasta mässude ajal tuli Tallinnast hulk tehasetöölisi, kes süütasid mõisa peahoone ja veski. Peahoone süüdati keldrist, kus oli mõisniku tööruumid ja talupoegade vastuvõturuumid.Tules hävis uhke kuldköidetes raamatutega raamatukogu ja väärtmööbel. Pärast põlengut otsustati taastada üksnes tiibhoone, mis oli suunatud mõisa majandamisele. Maareformiga mõis likvideeriti ja 50-hektariline krunt, milles asus suurem osa mõisakompleksist läks endise mõisa tisleri perekonna kätte. Nõukogude okupatsiooniga tehti mõisast kolhoos ja mõisa viinaköögist sotsiaalhoolekande asutus. Nõukogude okupatsiooni lõppemisega jõudis mõisakompleks taas oma okupatsiooni eelsete omanike kätte ja on seda siiamaani. Praegused omanikud kasutavad alasid põllumajanduslikul ja elamise eesmärgil, mis on ka nende algupärane eesmärk olnud. Viinaköök koos tõuveiste kvartaaltallide varemetega on ühe perekonna koduks.
Enne 1905. aasta hävitustööd kaunistas kõrgel vallipeal mõisaparki kolmik-kompositsiooniga peahoone. Kompositsiooni moodustasid astmikfrontooniga risaliit (vasakul), kolmekorruseline telkkiivriga torn (keskel) ja kahekorruseline tiibhoone (paremal). Tänaseni on säilinud ainult tiibhoone. Tiibhoones on säilinud kunagisest interjöörist suur köögitermomeeter, üks kamin ja kohati seinamaalinguid. Fassaad on säilinud võrdlemisi hästi, paaris kohas esineb tellistel kahjustusi.
Mõisapargis kõige paremini oma ajaloolises vormis ja sisus säilinud hoone on kuivati. Tegemist on hoonega, mis on ehitatud maakivist, tellisest aknakaarte ja paekivist nurkadega. Hoone teeb eriliseks see, et selles on säilinud enamus algsest sisust, sh. mõisaajal Saksamaalt imporditud suured masinad. Hoonet kasutati ka okupatsiooni ajal vilja kuivatamiseks, mistõttu sisu on samaks jäänud. Eraldi väärib väljatoomist mõisa maakivist, paest ja tellisest tehtud jääkelder ja tavaline kelder. Jääkeldril on säilinud originaalsed kaunistustega sarikad.
Muud mõisaaegsed abihooned on punasest tellisest ja võrdlemisi utilitaarse välimusega. Enamus mõisa punasest tellisest on toodetud kohapeal. Mõisa kõrval, moonakate maja juures asus telliseahi. Kollast tellist toodi sisse taanist. Punane tellis mängib olulist rolli kogu ümbruskonna miljöös, sest vanemad majad Lelles ja ümbritsevates põllumõisates on seda ohtralt rakendatud.
