Kodasoo
Kotzum
Lühidalt
Kotzum in Kirchspiel Kusal, Harrien Kodasoo mõisat (saksa k Kotzum ) on esimest korda mainitud 1485. aastal. 1749. aastal omandas mõisa Adam Johann von Tiesenhausen. Alates 1769. aastast oli mõis Staël von Holsteinide aadliperekonna valduses. 1770tel aastatel püstitasid nad mõisa peamiselt ühekorruselise, eenduvate tiibadega varaklassitsistliku peahoone. Hoone nurgad on rusteeritud, seinapindu liigendavad liseenid. Peahoone keskosa kaunistab nii fassaadil kui ka tagaküljel kolme akna laiune kolmnurkfrontooniga pealeehitus. Meieni on säilinud ka 18. sajandi esimesest poolest pärinev keskse mantelkorstnaga vana arhailine peahoone, millest hiljem sai mõisa valitsejamaja. Püstitati ka hulk kõrvalhooneid. Peahoone vastu teisele poole auringi ehitati ait ja tall-tõllakuur, mille vahelt tuli peahoone ette pääsemiseks läbi sõita. Majandushooned paiknesid auringist enamjaolt kirde pool. 1857. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Rehbinderitele; selle viimane võõrandamiseelne omanik oli Alexander von Rehbinder. Kaasajal on mõis eravalduses. Lisaks peahoonele on säilinud ka suur hulk kõrvalhooneid. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Kuusalu kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Kuusalu valla territooriumile.
Kuusalu kihelkond, Harju maakond
Kirschpiel Kusal, Kreis Harrien
Teised nimed
Esmakordselt mainitud
Liik
EramõisAjalugu
Ajalugu
Kodasoo mõisa ajalugu ulatub 15. sajandisse, mil selle omandas 1467. aastal Hermann Zoege Tallinna Toomkapiitlilt. Zoege suguvõsa valduses püsis mõis ligikaudu 110 aastat. Hiljem vahetas mõis mitmel korral omanikku ning 1696. aastal läks see Karl Magnus von Rehbinderi omandusse. Rehbinderite valduses oli mõis suure osa ajast panditud, kuni 1749. aastal omandas selle leitnant Adam Johann von Tiesenhausen, kes maksis mõisa eest 8905 rubla.
1769. aastal müüs Tiesenhausen Kodasoo mõisa 20 000 hõberubla eest rüütelkonna peamehele Fabian Ernst Stael von Holsteinile. Just Stael von Holsteinide ajal kujundati mõisasüda välja esindusliku ja tervikliku ansamblina. Perekonna pärandijaotuse käigus sai 1788. aastal Kodasoo, Rummu ja Kääniku mõisate omanikuks kapten Karl Gustav Stael von Holstein. Pärast tema surma pärandus mõis esmalt lesele Gustava Margaretha Ulrikale ning seejärel 1848. aastal ratsaväekindralile ja kindraladjutandile Johann Alexander Stael von Holsteinile.
1857. aastal müüs Johann Alexander Stael von Holstein oma mõisad 120 000 hõberubla eest krahv Ferdinand Karl Ernst von Rehbinderile, kes oli kindralleitnant, Soome rügemendi komandör ning Püha Georgi ordeni kavaler. Tema perekonna kaudu jäi mõis taas Rehbinderite valdusse. Pärast Ferdinand Karl Ernsti surma pärandus mõis tema lesele ning hiljem nende pojale, kreisiülem Alexander krahv Rehbinderile.
1897. aastal kinkis Alexander krahv Rehbinder Kodasoo, Kääniku ja Rummu mõisad oma abikaasale Ljubov krahvinna Rehbinderile, hinnates kingituse väärtuseks 220 000 rubla. Pärast Alexanderi surma 1902. aastal abiellus lesk kindralmajor Alexander Reinhold von Guveniusega. 1913. aastal läksid mõisad üle tema pojale esimesest abielust, Alexander krahv Rehbinder juuniorile.
1919. aasta maareformi käigus mõis võõrandati ning peahoones alustas tegevust kohalik kool. Tänapäeval kuulub mõisakompleks eraomanikule.
Mõisakompleks
Kodasoo mõisa vanem peahoone rajati 18. sajandil. Tegemist oli poolkelpkatusega ehitisega, mille keskmes paiknes traditsiooniline mantelkorsten. 18. sajandi lõpul valmis uus ja esinduslikum peahoone, mis oli ühekorruseline ning mansardkatusega. Senine peahoone kohandati seejärel valitsejamajaks.
Uus peahoone on varaklassitsistliku arhitektuuriga. Hoone kõige silmatorkavamaks elemendiks on kahe korruse kõrgune keskrisaliit, mida kroonib kolmnurkfrontoon. Peasissekäigu ette rajati pandus ning selle külgedel paiknevad tiibhooned. Hoone tagafassaad järgib üldjoontes esifassaadi kompositsiooni, kuid keskrisaliidi ees asub avatud veranda.
Mõisakompleksi planeeringus paiknesid peahoone vastas, teisel pool auringi, ait ning tall-tõllakuur, moodustades esindusliku sissepääsuala. Ülejäänud majandushooned asusid peamisest hoonestusest mõnevõrra kaugemal, moodustades omaette majandusõue.
