Klooga
Lodensee
Lühidalt
Lodensee in Kirchspiel Kegel, Harrien 1504. aastal esmamainitud Klooga mõisas (saksa k Lodensee ) oli arvatavasti juba keskajal kivihoonestus. Mõisasüda asub Klooga järve kõrgel idakaldal ning on eesti keeles tuntud ka Lodijärve lossi nime all, mis on saksakeelse nime otsetõlge. 16. sajandil kuulus mõis Nierothidele, 17. sajandil alguspoolel aga Lohnidele, Heydemannidele, Wartmannidele. 1665. omandas mõisa Hans Klugen, kust pärineb ka paiga eestikeelne nimi. Von Klugenite kätte jäi mõis pikaks ajaks. Enne 1919. aasta võõrandamist oli mõisa valdaja Axel von Krusenstern. Mõisa peahoone on varaklassitsistlik eenduvate tiibadega ehitis. Hoone valmis 1794. aastal, kuid tollal ehitati tõenäoliselt ümber veelgi vanem ehitis. 19. sajandi lõpuks oli seal välja kujunenud esinduslik mõisakompleks koos arvukate kõrvalhoonetega, mis asusid peahoone läheduses. Peahoone tagakülg ja parempoolne ots avanesid maalilisele Klooga järvele. Teise maailmasõja järgsel ajal oli mõis Nõukogude sõjaväe valduses. Sõjaväe lahkumisel 1992. aastal lammutati peahoone katus ning hoone jäi varemetesse. Varemeis on ka vähesed säilinud kõrvalhooned. Kaasajal on mõis eravalduses ning peahoonele on ehitatud uus katus. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Keila kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Keila valla territooriumile.
Keila kihelkond, Harju maakond
Kirschpiel Kegel, Kreis Harrien
Teised nimed
Esmakordselt mainitud
Liik
Eramõis
Seotud mõisad
Vanaveski (Keila, Harju)Ajalugu
Ajalugu
Klooga mõisa ajalugu ulatub 1504. aastasse, mil ordumeister Wolter von Plettenberg läänistas siinsed külad Ewert Langenile. Järgnevate aastakümnete jooksul vahetasid valdused mitmel korral omanikku, kuuludes muu hulgas Ungernitele, Brackelitele ja Treydenitele. Aastatel 1605–1610 läks Klooga mõis järk-järgult Georg von Heydemanni valdusse.
1648. aastal pärandus mõis tema tütre Agneta abikaasale Friedrich Wartmannile. 1665. aastal sai mõisa omanikuks tema lapselapse Anna Elisabethi abikaasa Hans Klugen. 1688. aastal omistati Klugenite perekonnale aadlitiitel ning sellest ajast algas mõisa pikaajaline seotus selle suguvõsaga.
Hans von Klugeni surma järel 1697. aastal päris mõisa tema kolmas poeg Georg Gustav von Klugen. Rootsi armee kaptenina kuulus ta nende Eestimaa rüütelkonna esindajate hulka, kes allkirjastasid 1710. ja 1711. aasta truudusvanded. 1744. aastal läks mõis tema teisele pojale Hans Heinrich von Klugenile ning 1785. aastal omakorda viimase noorimale pojale Jacob Gottlieb von Klugenile, kes oli kreisikohtunik ja maanõunik.
Just Jacob Gottlieb von Klugeni ajal rajati välja Klooga mõisa esinduslik mõisasüda. Pärast tema surma 1815. aastal päris Klooga mõisa vanim poeg Johann Moritz Pankratius von Klugen. Tema surma järel 1873. aastal läks mõis nooremale pojale, Peter Otto Moritz von Klugenile, kes oli endine kaardiväe rittmeister.
Kuna Peter Otto Moritz von Klugen jäi vallaliseks, päris mõisa pärast tema surma 1908. aastal tema õe poeg Axel Friedrich Karl Pankratius von Krusenstiern. Tegemist oli kõrgesse kindralleitnandi auastmesse tõusnud sõjaväelasega. Pärast tema surma 1913. aastal läks mõis lese ja nelja lapse ühisesse valdusse.
1919. aastal võõrandati mõisa maad, kuid mõisasüda jäi Krusenstiernide valdusse kuni 1939. aastani. Pärast Teist maailmasõda paiknes mõisakompleksis Nõukogude sõjaväeüksus.
Mõisakompleks
Klooga mõisa esindusliku mõisasüdame väljaehitamine toimus 18. sajandi lõpul. Kahekorruseline kivist peahoone valmis 1794. aastal.
Hoone teeb eriliseks lahendus, kus põhikorpusega liituvad samakõrgused tiibhooned vaid osaliselt, jättes peahoone otsafassaadid osaliselt nähtavaks ning kujundades samal ajal auringi külgi. Nii peahoone keskosa kui ka tiibhooneid kroonivad kolmnurkfrontoonid. Peahoone frontoonil paiknes Klugenite raidvapp.
Mõisasüdant ümbritses lippaed ning peahoone ees avar auring. Väravast lähtusid kaks sirget alleed tiibhoonete suunas. Tagafassaadilt viis trepp järve äärde, kus paiknes paviljonidega raamitud paadisild. Järve kaldal asus ka mitu teist paviljoni.
Auringi mõlemal küljel paiknesid sümmeetriliselt kõrvalhooned, sealhulgas tall ja ait. Ülejäänud majandushooned jäid mõisasüdamest kaugemale.
Tänaseks on peahoonest säilinud üksnes müürid. Kuigi varemed kaeti 1990. aastate lõpul katusega, on hoone juba aastakümneid kasutuseta seisnud. Ka kõrvalhoonetest on säilinud vaid üksikud varemed.
