Kiviloo
Feg(e)feuer
Lühidalt
Fegefeuer in Kirchspiel St. Johannis, Harrien Mõisat on arvatavasti esmamainitud 1322. aastal Turu toomkiriku "mustas raamatus", kui Tallinna piiskopile kuuluvat residentsi. 1413. aastal toodi varem 7 kilomeetrit kirde pool Kaunissaares paiknenud Tallinna piiskopi peamõis Kiviloole, kuhu ehitati arvatavasti tollal ka linnus. Eesti keeles Kivilooks kutsutud kohale andis piiskopiga seotus saksakeelse nime Fegefeuer ? tõlkes puhastustuli. Hiljem jäi Kiviloo piiskopi üheks residentslinnuseks, kuna piiskopi peamine keskus rajati Porkunile Virumaal. Kiviloole rajatud piiskopilinnust on ürikutes esmamainitud 1474. aastal. L-tähe kujuline linnus sisaldas kaht tiiba. Neile lisandus veel ümar suurtükitorn, mis oli ehitatud arvatavasti 16. sajandil. Kogu kompleksi ümbritsesid vallikraavid. Liivi sõjas ründasid piiskopilinnust 12. septembril 1558 Vene väed. Linnust kaitsnud 11 sakslast ei tulnud sellega aga toime ? linnus vallutati ning põletati maha. Peale Liivi sõda tekkis linnusevaremete asemele eravalduses olev mõis. Hiljem, 17.-19. sajandil, kasutati mitmeid linnuse tervemaid ruume veel ajutiselt katustatuna mõisa majadushoonetena, ajapikku need aga varisesid. Praegu on linnusest järel vaid vähesed varemed, mis asuvad mõisa tagahoovis Linnuse purustamise järel tekkis samasse paika mõis. 17.-18. sajanditel kuulus mõis paljudele omanikele. 1842. aastal läks mõis von Stackelbergide aadliperekonna omandusse, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. 19. sajandil oli mõisas puidust peahoone, mis põletati 1905. aastal. Põletamisjärgselt püstitati mõisa ühekorruseline historitsistlik kivist peahoone. L-tähe kujulise põhiplaaniga hoonel on nii juugendi kui ka neogooti stiili sugemeid. Kaasajal on mõis eravalduses ning peahoonet on mitmeti restaureeritud viimastel aastatel. Mõisas oli ka arvukalt kõrvalhooneid, kuid need on kaasajal kas hävinud, varemeis või tundmatuseni ümber ehitatud. Mõisast Perila suunas ning sealt edasi kihelkonnakeskuse Harju-Jaani suunas suunduva tee mõisapoolne ots oli kujundatud 800 meetri pikkuse sirge alleena, mis suundus otse peahoone keskteljele. Kaasaegne Alavere-Perila tee kulgeb õgvendatuna pool kilomeetrit mõisast lõunas. Peahoone taga pargis jõekäärus asuvad piiskopilinnuse varemed. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Harju-Jaani kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Raasiku valla territooriumile.
Harju-Jaani kihelkond, Harju maakond
Kirschpiel Saientacken, Kreis Harrien
Teised nimed
Esmakordselt mainitud
Liik
Eramõis
Seotud mõisad
Aru (Harju-Jaani, Harju) Kaugemäe (Harju-Jaani, Harju) Warna (Harju-Jaani, Harju)Ajalugu
Ajalugu
Kiviloo küla on esmakordselt mainitud 1322. aastal. Piiskopilinnusena on Kivilood mainitud 1474. aastal. Keskajal kuulus Kiviloo Tallinna piiskoppide lauamõisate hulka.
1584. aastal läänistati Kiviloo mõis Tallinna piiskopile Christian Agricolale. Sajandivahetuseks kuulus mõis Arend Westermannile. 1615. aastal andis Gustav II Adolf mõisa truu teenistuse eest feldproviantmeister Marten Paulile. 1663. aastal müüs tema poeg Otto Paul Kiviloo Tallinna komandandile Conrad Nierothile.
1691. aastal müüdi mõis võlgade katteks Neeruti mõisa omanikule Gustav Adolph von Nierothile. Seejärel mõis redutseeriti. 1717. aastal tagastati Kiviloo Conrad Nierothi tütrele Anna Margaretha von Handtwigile. 1729. aastal päris mõisa tema poeg Georg Adolf von Handtwig. Pärast viimase surma läks mõis 1752. aastal tema lese Ewa Margaretha valdusse. 1782. aastal pärandati mõis perekondliku kokkuleppe alusel major Friedrich Christian von Handtwigile.
1793. aasta 6. septembril hukkus Friedrich Christian von Handtwig jalutuskäigu ajal mõrvari kuuli läbi. 1837. aastal läks mõis pärijate kokkuleppel tema lapselapse Johanna Elisabeth von Baumgarteni abikaasale, peametsaülem Carl Otto von Baumgartenile. Mõisa väärtuseks hinnati sel ajal 116 000 hõberubla.
1942. aastal ostsid Kiviloo mõisa Kuksemaalt pärit vennad Otto Friedrich Johann ja Konstantin Franz Wilhelm von Stackelberg. Pärast Otto Friedrich Johanni surma 1850. aastal kinnistati mõisa ainuomanikuks Konstantin Franz Wilhelm von Stackelberg.
1868. aastal loovutas ta Kiviloo oma vanuselt teisele pojale Theophil Woldemar Otto von Stackelbergile. Toomkooli lõpetanud Theophil teenis nooruses Austria keisri Franz Josephi sõjaväes ning hiljem Vene armees. Mõisnikuna tegutses ta ka haagikohtunikuna. Tema rajatud linnapalee Toompuiesteel on tänapäeval kasutusel hotellina.
Aasta pärast Kiviloo omandamist abiellus Theophil Woldemar Otto Tartus Alexandrine Karoline Wilhelmine von Riesenkampffiga. Perekonda sündis kolm poega ja kolm tütart.
1903. aastal kinkis Theophil Woldemar Otto von Stackelberg Kiviloo mõisa oma teisele pojale Konstantin Karl Otto Woldemar von Stackelbergile. Ka tema õppis Tallinna Toomkoolis ning teenis sõjaväes. Ülemleitnandina osales ta Esimeses maailmasõjas ning pälvis muu hulgas Püha Stanislavi ordeni II järgu. 1897. aastal abiellus ta Sargvere mõisa pärijanna Emmeline Christine Auguste von Riesenkampffiga. Nende peres sündis poeg ja kaks tütart.
Kiviloo mõis võõrandati 1919. aastal.
Mõisakompleks
19. sajandil valmis Kiviloos puidust poolkelpkatusega peahoone, mis hävis 1905. aasta sündmuste käigus.
Mõni aasta hiljem rajati selle asemele uus ühekorruseline historitsistlik kivist peahoone. Hoone ilmet kujundavad tugevasti eenduv sakmikuline krohvkarniis, pilastrid ning akende dekoratiivsed raamistused. Peasissekäik on lahendatud eenduva risaliidina, mille ette viib väike kivitrepp.
Mõisa kõrvalhoonetest on säilinud vaid üksikud riismed. Peahoone taga paiknevad umbekasvanud tiik ning keskaegse piiskopilinnuse varemed, mis on tänaseni Kiviloo mõisasüdame silmapaistvaim ajalooline element.
