Keila-Joa
Fall, Schloss
Lühidalt
Schloß Fall in Kirchspiel Kegel, Harrien Poolteist kilomeetrit enne merre suubumist on Keila jõel võimas juga. Selle lähikonda tekkis Meremõisa nime kandev mõis juba 16. sajandi algul, kuid ta esinduslik väljaehitamine algas alles 1830tel aastatel, kui mõisa omanikuks sai Alexander von Benckendorff. 1856. aastal siirdus mõis abielusidemete kaudu vürst Volkonskite perekonna kätte. Mõisa viimane omanik enne võõrandamist 1919. aastal oli vürst Grigori Volkonski. Enne mõisa siirdumist von Benckendorffide kätte olid kahekorruselise Meremõisa peahoone müürid juba küll valminud, kuid Benckendorffid otsustasid oma mõisa rajada veidi eemale joa vahetusse lähedusse, jättes Meremõisa müürid romantilisteks varemeteks keset metsaparki. Juba keskajal asus Keila-Joal veskikoht, mis oli 17. sajandil saanud mõisa staatuse joast pärineva nime Schloß Fall all. Eesti keeles tunti sama kohta Keila jõe joa või lihtsalt Keila-Joa nime all. Meremõisa muutus sellega faktiliselt Keila-Joa mõisapargi osaks, jäädes õiguslikus staatuses siiski Keila-Joa kõrvalmõisaks. Uue mõisahoone projekti tellis Alexander von Benckendorff Peterburi arhitektilt Hans (Andrei) Stackenschneiderilt. Hoone püstitati joa kõrvale jõe paremkaldale, tagaküljega vastu jõge. 1833. aastal valmis Keila-Joal Eesti üks varasemaid ja stiilsemaid neogooti stiilis mõisahooneid. Kahekorruselist lameda katusega hoonet iseloomustavad tiheda raamijaotusega teravkaaraknad ning tagakülje nurgas asuv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadi ilmestavad eenduvad külgrisaliidid, millest kummaski asub sissepääs. Uste kohal on kaunid pitsilised malmist varikatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna. Peahoonele orienteeriti ka suurejooneline kõrvalhoonete kompleks. Rannamõisa-Laulasmaa-Klooga teelt tehti mõisasüdamesse 400 meetri pikkune sihitee, mis suundus otse peahoone keskteljele. Enne jõudmist peahoone esisele auringile ääristasid sihiteed sisehooviga talli- ja aidakompleksid. Nimetatud hooned olid kujundatud ümarate nurgatornidega ning sakmeliste rinnatistega, meenutades paljus keskaegseid kindlustusi. Tornide otsas paiknesid algselt kahurid. Talli ja karjakastelli vahele, sihitee keskele püstitati väike väravahoone koos kaunite malmpostidega. Ülejäänud kõrvalhooned paiknesid peahoonest nii põhja kui lõuna pool. Mainimist väärivad haritorniga köögihoone joa kõrval, neogooti stiilis kesk- ja otsaehitistega kasvuhoone ning keeruka viilukompositsiooniga külalistemaja. Väikest linnust meenutav sepikoda püstitati peahoonest 350 meetri kaugusele lõunasse jõe kaldale. Üle jõe püstitati kaarjas malmsild ning teisele poole jõge rajati avar metsapark. Selle tagumisse ossa jäid valmimata Meremõisa peahoone müürid romantiliste varemetena. Võõrandamisjärgselt kuulus mõisakompleks 1920-30tel aastatel Eesti Vabariigi Välisministeeriumile. Teise maailmasõja järel kolis sinna aga Nõukogude sõjaväeosa, kes lahkus sealt alles 1990te algul. Meie päevini on säilinud nii peahoone kui ka enamik kõrvalhooneid. Mõisahoone põhjalikud restaureerimistööd lõppesid 2015. aastal, taastati algne väliskuju ja interjöörid. Maaliline juga koos kauni metsapargiga on muutunud armastatud väljasõidukohaks. Kunagise malmsilla asemel asub tavaline rippsild. Peahoone ning joa vahel paiknev köögihoone on kaasajal koos väikese maatükiga eravalduses, mistõttu joa külastajad ei pääse kahjuks otse mööda ajaloolist teed joa juurest peahoone juurde ning vastupidi. Mõisakompleksist idas, mõisa ja Rannamõisa-Laulasmaa-Klooga maantee vahel paikneb Nõukogude sõjaväe poolt rajatud elamurajoon. Selle suur osa hooneid on orienteeritud mõisa sihiteele, olles kaunile mõisale teravaks kontrastiks. 2010. aasta kevadsuvel müüdi mõis erakätesse. Mõisa omanikuks on National Heritage Foundation OÜ ning täpsemat teavet leiab lehelt http://www.schlossfall.com/ . Hetkel on käimas mõisakompleksi põhjalikud restaureerimistööd. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Keila kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Keila valla territooriumile.
Keila kihelkond, Harju maakond
Kirschpiel Kegel, Kreis Harrien
Teised nimed
Esmakordselt mainitud
Liik
EramõisAjalugu
Ajalugu
Esimesed teated Keila-Joa mõisast pärinevad 1555. aastast, mil allikates mainitakse Johann Nykerckile kuulunud veskikohta. Mõis kujunes välja alles 17. sajandi teisel poolel ning läks seejärel Wrangellide perekonna valdusse. Wrangellidele kuulus mõis kuni 1764. aastani, mil Johann Margaretha von Wrangell müüs selle krahv Berend Heinrich von Tiesenhausenile.
Järgnevatel aastakümnetel vahetas mõis korduvalt valdajaid pandilepingute kaudu. 1827. aastal läks pankrotistunud Jakob Georg von Bergi valdus oksjonile ning Keila-Joa ostis 65 000 rubla eest kindralleitnant Aleksander von Benckendorff, kes oli keiser Nikolai I lähedane usaldusisik ning Venemaa keisririigi mõjukamaid riigitegelasi.
Benckendorffi ajal algas mõisa hiilgeaeg. Ta liitis Keila-Joaga naabruses asuvad Meremõisa ja Käesalu mõisad ning kujundas sellest Keila kihelkonna suurima mõisa. Uue mõisasüdame rajamiseks valiti täiesti uus asukoht ning arhitektiks kutsuti noor Hans Stackenschneider. Tema kavandite järgi valmis üks Eesti silmapaistvamaid neogooti stiilis lossikomplekse.
1833. aastal külastasid vastvalminud lossi keiser Nikolai I ja keisrinna Aleksandra Fjodorovna koos arvuka saatjaskonnaga. Keila-Joal toimus ka Vene keisririigi uue hümni „Jumal, keisrit kaitse sa“ esimene avalik ettekanne. Benckendorffi vanim tütar Anna laulis hümni koos kooriga ning viiulil saatis helilooja Aleksei Lvov ise.
Pärast Aleksander von Benckendorffi surma 1844. aastal läks mõis tema perekonna valdusse. 1857. aastal pärisid selle tütar Maria Benckendorff ja tema abikaasa vürst Grigori Volkonski. Volkonskite valduses püsis Keila-Joa kuni 1919. aasta maareformini. Mõisa viimaseks omanikuks jäi vürst Grigori Volkonski, kelle valduses olnud jäänukosa säilis kuni tema surmani 1940. aastal.
Pärast võõrandamist kuulus lossikompleks eri aegadel Eesti Välisministeeriumile ja Nõukogude sõjaväele. 2010. aastal läks mõis eraomandusse ning algasid ulatuslikud restaureerimistööd. Tänapäeval on Keila-Joa loss ja park põhjalikult korrastatud ning kujunenud üheks Eesti tuntumaks mõisakompleksiks.
Mõisakompleks
Keila-Joa mõisakompleksi keskmes paikneb neogooti stiilis loss, mis kõrgub Keila jõe kaldal vahetult joa läheduses. Mõisapark ulatub mõlemale poole jõge ning selle kujunduses on oskuslikult ära kasutatud piirkonna looduslikku reljeefi.
Lossi esiväljakut raamistasid kunagi külalistemajad ning kinnised talli- ja karjakastellid. Peahoone peateljele rajati pikk kastaniallee, mis on osaliselt säilinud tänapäevani.
1917. aasta revolutsiooni ajal sai loss ja park ulatuslike rüüstamiste osaliseks. Hiljem kohandati hoonet uutele funktsioonidele ning seda ehitati osaliselt ümber. Viimaste aastakümnete restaureerimistööde tulemusel on loss, park ja mitmed kõrvalhooned taastatud ning moodustavad tänapäeval ühe paremini säilinud historitsistliku mõisakompleksi Eestis.
Rahula
Mõisapargi merepoolses osas paikneb Benckendorffide perekonnarahula. Säilinud on lihtne paekivist kabel ning selle ümbruses asuvad massiivsed hauaplaadid. Esimesena maeti siia krahv Aleksander von Benckendorff. Kunagi ümbritses kalmistut malmaed ning hauaplaate ehtisid malmristid, mis tänaseks on hävinud.
