Keila
Kegel
Lühidalt
Kegel in Kirchspiel Kegel, Harrien Keila jõe kaldal asuv Keila mõis (saksa k Kegel ) pärineb keskajast; mõisat on esmamainitud 1433. aastal. Keskaegne mõis oli välja ehitatud ligikaudu 15x25 meetri suuruse kivist vasallilinnusena . Linnus hävis arvatavasti Liivi sõjas ning selle jäänused jäid hiljem rusukünka alla. 1970-80tel aastatel on ta välja kaevatud. Kaasajal on linnuse ca meetri kõrguselt säilinud müürid konserveeritud ja eksponeeritud. 17. sajandil siirdus mõis erakätesse, mille järgselt on tal vahetunud väga palju omanikke. Enne Põhjasõda kuulus mõis Duntedele ja Scheidingutele. 18. sajandi alguspoolel oli mõis seotud nii von Uexküllide, von Maydellide, von Wolffenschildtide aadliperekondadega. Sama sajandi lõpupoolel kuulus mõis veidi pikemalt von Koskullidele. Enamiku 19. sajandist oli mõis von Meyendorffide aadliperekonna omanduses. 1893. aastal omandas mõisa Natalie von Uexküll, 20. sajandil on ta kuulunud veel Kurt von Fersenile. Tänini säilinud mõisa peahoone ehitati mitmes järgus 18.-19. sajandil. 20. sajandil on hoonet tublisti ümber ehitatud - siis ehitati mõis täismahus kahekaorruseliseks ning tehti tänini säilinud lihtne viilkatus. Hoone tagaküljel on põhiosaga risti asetsev tiibehitis. Mõisahoones paikneb kaasajal Harjumaa muuseum. Täiendav teave: http://www.hmk.ee/ , muuseum@hmk.ee , tel. 678 1668. Arvukad kõrvalhooned paiknesid peahoonest enamikus osas põhja pool. Osa majandushooneid (nt viinavabrik) asetsesid teisel pool Keila jõge. Kaasajal on neist hoonetest järel vaid üksikud. Peahoonest lõuna ja kagu pool asub suur park. Nii park kui ka kogu mõisakompleks paikneb Keila jõe saarel. Jõe vasakpoolne (läänepoolne) haru on kaasajal küll vägagi kuivaks jäänud. Ajalooline, umbes ühe kilomeetri pikkune sissesõidutee mõisa lähtus Keila kiriku lõunaküljelt. Kaasajal on mõisasüdamesse suundunud ajaloolisel teel raudteeülesõit suletud, mistõttu mõisa pääseb veidi lääne poolt uuemate teede ja uue raudteeülesõidu kaudu. Kaasaegne Keila linn paikneb mõisast loode pool teisel pool jõge. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Keila kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Keila linna territooriumile.
Keila kihelkond, Harju maakond
Kirschpiel Kegel, Kreis Harrien
Teised nimed
Esmakordselt mainitud
1433
Liik
Eramõis
Seotud mõisad
Aru (Keila, Harju) Nahkja (Keila, Harju)Ajalugu
Ajalugu
Esimesed teated Keila mõisast pärinevad 1433. aastast. Tollal paiknes praeguse mõisasüdame kohal vasallilinnus, mille rajajateks peetakse Keegelite suguvõsa. Sajandite jooksul kuulus mõis nii Saksa ordule, Tallinna raele kui ka Rootsi kroonile ning oli pikalt riigimõis. Eramõisaks kujunes Keila alles 1637. aastal.
Järgnevate sajandite jooksul vahetas mõis korduvalt omanikke, kuuludes muu hulgas Duntede, Scheidingite, von Uexküllide, von Maydellide, von Wolffenschildtide ja Haffsteinide perekondadele.
1768. aastal ostis mõisa riiginõunik Carl Reinhold von Koskull, kelle valduses oli ka naabruses asuv Kumna mõis. Pärast tema surma 1804. aastal päris Keila ja Kumna mõisa vanim poeg Peter August Friedrich von Koskull.
1816. aastal pantis Peter August Friedrich von Koskull Keila mõisa kümneks aastaks major Berend Friedrich Reinhold von Meyendorffile. 1821. aastal muudeti pandileping ostu-müügilepinguks ning mõis läks von Meyendorffide valdusse.
Pärast Berend Friedrich Reinhold von Meyendorffi surma 1836. aastal sai pärijate kokkuleppel mõisa omanikuks tema vanim poeg Georg Otto Wilhelm von Meyendorff. 1879. aastal müüs ta Keila, Käända ja Kumna mõisad 170 000 hõberubla eest oma vennapoeg Gottlieb Magnus Friedrich von Meyendorffile.
1893. aastal ostis Keila ja Kumna mõisa 210 000 rubla eest paruness Natalie von Uexküll. Kolm aastat hiljem kinkis ta mõlemad mõisad oma pojale Woldemar Karl Heinrich Alexander von Uexküllile.
1906. aastal omandas Keila mõisa Kurt Konstantin Ernst von Fersen. Mõisa viimaseks võõrandamiseelseks omanikuks sai 1916. aastal Nikolai von Wrangell.
Tänapäeval tegutseb mõisa peahoones Harjumaa Muuseum.
Mõisakompleks
Tänaseni säilinud peahoone vanim, ühekorruseline osa pärineb 19. sajandist. 20. sajandi alguses lisati hoonele osaliselt teine korrus, mahukas tiibehitis ning peasissekäigu ette hulknurkne eeskoda.
Kahekorruselise viilkatusega hoone silmapaistvaimaks detailiks oli täiskõrguses sammastikul paiknev lahtine terrass. Sõjajärgsel perioodil ehitati peahoone täielikult kahekorruseliseks ning kaeti ühtse viilkatusega.
Mõisa kõrvalhoonetest on enamik tänaseks varemetes või tundmatuseni ümber ehitatud.
