Kehra

Ajalugu

# VARASEM AJALUGU JA LÄÄNISTAMISED Kehra mõisa varasem ajalugu on seotud Kehra ja Karukse veskite ja Kehra külaga, mis kuulusid 16. sajandil Kiviloo piiskopimõisa alla. 1568. aastal läänistati Kehra veski **Hynryck Folle**le [1] ja 1570ndatel aastatel oli veski koos Parila külaga **Jakob von Lunden**i omanduses. 1613. aastal pantis Rootsi kuningas Gustav Adolf Kehra küla **Hans Holthäfling**ile ning 1624. aastal läänistati veski Hans Kriedtile. [2] ## MÕISA RAJAMINE Kehra mõisa rajas algselt Karukse veski kohal asuvale maatükile Kriedtide tütre Elisabethi abikaasa, Tallinna raehärra ja laekur **Heinrich Bade**, arvatavasti peale 1630. aastat. Pärast 1637. aastat läks mõis Rootsi riigitegelase ja väejuhi Pontus De la Gardie poja **Johan De la Gardie** perekonna omandisse. Hiljem oli mõis De la Gardie tütre Beata ja tema abikaasa, krahv **Andreas Torstensson**i omanduses, kellest sai hiljem 1674-1681 Eestimaa kindralkuberner. ### VON ELVERINGI PEREKONNA AJASTU 1662. aastal omandas Kehra mõisa maad mitmes osas vaimulik **Gabriel von Elvering**[3], kes oli Rootsi ajal Tartu Ülikooli haldusprorektor, usuteaduskonna teoloogia professor ja kuninglik biblioteekar, hiljem Tallinna Oleviste koguduse pastor ja Tallinna superintendent. 1665. aastal omandas von Elvering selle osa Kehra mõisa maadest, mis kuulus tema ämmale, Gertrud Monierile [4], kes oli Kehra mõisa rajajaks peetava Heinrich Bade abikaasa noorem õde. Sellest, millised maatükid, millal ja milliste lepingutega tollal täpselt käest kätte liikusid, ei ole võimalik täit ülevaadet saada, sest säilinud on vaid osa ürikutest, mis annavad katkendliku pildi. Tõenäoline on, et hiljemalt Gabriel von Elveringi omandusajal läksid nii Kehra küla, Kehra veski kui ka Karukse veski maad samade omanike kätte ning neid hakati vaatama ühtse tervikuna.. [5] #### PÕHJASÕJA JÄRGNE AEG Peale Põhjasõda restitueeriti Kehra mõis Gabriel von Elveringi pojatütar Susannale, kes pärast oma esimese abikaasa surma abiellus Rootsi kuningliku ülemleitnant **Magnus Heinrich von Nasackin**iga. 1748. aastal müüdi Kehra mõis Susanna von Nasackini päranduse jagamisel 6500 riigitaalri eest tema väimehele, Preisimaal sündinud Vene keiserlik rentmeister **Friedrich von Teucher**ile [6], kelle abikaasa Anna Elisabeth oli Susanna von Nasackini tütar tema esimesest abielust kapten Franz Sigismund Lindtmeyeriga. Friedrich von Teucher oli arvatavasti võlgades, sest peale tema surma, 1760. aastal toimunud päranduse jagamisel nõudsid laenuandjad Kehra mõisa avalikku müüki. [7] #### VON BREVERNI AJASTU Mõisa omandas riiginõunik Peter von Breverni lesk Gerdruta Magdalene von Brevern ning müüs selle 1787. aastal oma pojale, maanõunik Hermann Christoph von Brevernile, kes omakorda pantis selle 35 aastaks oma vennale maanõunik **Johann von Brevern**ile . Hiljem muudeti pandileping ostulepinguks ning hinnaks oli 18000 hõberubla. [8] Johann von Brevern ise Kehras ei elanud, sest elukohana ehitas ta esinduslikult välja Kostivere mõisa, kus elas oma elu lõpuni. Pärast Johann von Breverni surma sai Kehra mõisa valdusõiguse tema lesk Anna Elisabeth von Brevern, kes aga loobus sellest oma poja Heinrich Johann von Breverni kasuks 1817. aastal. Mõisa väärtuseks hinnati toona 75000 hõberubla. [9] ###### VON MAYDELLIDE PEREKONNA AASTAD 1820. aastal omandas Kehra mõisa 90000 bankorubla paberraha eest meeskohtunik **Friedrich August von Maydell** [10] Von Maydellide kolmest lapsest vanim, Johanna Margaretha Juliana von Maydell, oli juba enne Kehra mõisa soetamist abiellunud Malla mõisa omaniku Alexander Magnus von Maydelliga. Kuna von Maydellide teine laps Berend Otto Johann päris oma isalt Maidla mõisa siis tõenäoliselt soetati Kehra mõis nooremale tütrele Karolinele kaasavaraks. **Karoline von Maydellile** kinnistati Kehra mõis 1829. aastal pärast isa surma pärijatevahelise kokkuleppega ning mõisa väärtust hinnati 60000 bankorublale. [11] Vahepeal elas Kehra mõisas ka Karoline von Maydelli vend, sest on teada, et seal sündis tema vanem tütar Antonie Julie Sophie von Maydell, kellest sai 1848. aastal kuulsa maastikumaalija Konstantin von Kügelgeni teine abikaasa. Karoline von Maydelli surma järel 1835. aastal pärisid Kehra mõisa tema õe Johanna Margaretha Juliana von Maydelli lapsed Julius, Avine Marie ja Otto van Maydell. Neile kinnistati mõis 1836. aastal ning mõisa väärtuseks hinnati toona 70000 bankorubla. [12] 1847. aastal müüsid nad mõisa parun **Dietrich Johann Georg von Tiesenhausen**ile hinnaga 28000 hõberubla. [13]. ###### VON ULRICHI PEREKONNA AASTAD NING MÕISA ÜLEMINEK EESTIMAA PÕLLUMAJANDUSE SELTSI KÄTTE 1855. aastal ostis mõisa teenistusest erru läinud ooberstleitnant **Alexander Georg Matthias von Essen**, hinnaga 45000 hõberubla. [14] Kuna ta ise elas Tallinnas siis täenäoliselt ostis ta mõisa tütrele kaasavaraks. 1864. aastal andis von Essen üleandmiselepinguga Kehra mõisa oma ainsale tütrele **Margarethe Gertrude Henriette von Ulrich**ile, kelle abikaasa kindral Wilhelm Otto Kornelius Alexander von Ulrich oli aastail 1859-1868 Eestimaa kuberner. Margarethe von Ulrichi testamendiga oli Kehra mõisa pärijaks tema tütar **Marie Jeanette Katharina von Ulrich**. Marie von Ulrich suri 27. juunil 1926 ning maeti oma perekonna hauaplatsile Tallinna Kopli kalmistul, mis nõukogude võimu poolt 1950ndatel hävitati. Juba von Ulrichide ajal anti Kehra mõisa majandustegevuse pool Balti aadlikest koosnenud Eestimaa Põllumajanduse Seltsile, kes soovis sinna rajada näidis- ja katsemajandi. 1914. aastal omandas Selts mõisa tingimusega elupõlisele rendile 8500 rubla aastas endise omaniku Marie Jeanette Katharina von Ulrichi, tema surma korral tema venna Aleksander von Ulrichi kasuks. Selts võttis lisaks enda kanda kõik mõisa võlad 74267 rubla ulatuses. [16] ###### EESTIMAA PÕLLUMAJANDUSE SELTS KEHRAS 1912-1914 Eesti Põllumajanduse Seltsi suurprojektide seas Kehras olid uus kuivati ja uus lauda hoone, mis ehituslikult valmisid 1914. aastal aga Saksamaalt tellitud sisseseaded jäid tarnimata. 1912. aastal ehitati suur saeveski koos palgiparvetussadama ja kitsarööpmelise raudteega. 1913-1914 valmis põhiosas baltisaksa põllutöökooliks kavandatud hoone, kuid jäi lõplikult valmimata. 1914-1915 oli kavas paberivabriku rajamine ja valminud oli projekt luksuslike villadega aedlinna (*Villencolonie*) rajamiseks Ülejõele. Kõik jäi katki I Maailmasõja alguse tõttu. Kuna mõis oli Seltsi omanduses, ei riigistatud ega tükeldatud Kehra mõisat 1919. aasta maareformi seaduse alusel sellisel kujul nagu enamikku teisi Eesti mõisu ning ta tegutses esialgu endisel kujul ja suuruses edasi. Alles pärast Marie von Ulrichi surma 1926. aastal reorganiseeriti Seltsi käes olnud mõis Kehra riigimõisaks ja sellest sai noore Eesti riigi üks näidismajandeid.

Peahoone

Peahoone on suur ühekordne kallerdatud puithoone, millel osaliselt väljaehitatud lakakorrus ning väike kahekordne juurdeehitus hoone otsal. Ehitust katab seintest kuni kaks korda kõrgem poolkelpkatus, mille algne kivikate on kaasjajal asendatud eterniidiga. Katus omab kaasajal lihtsaid kitsaid laudkarniise, millega asendati algsed rikkalikult profileeritud puitkarniisid räästatel ja pool viiludel. Hoone seinad ja viilud vooderdatud laiade horisontaalsete laudadega, nurgad kujundatud kvaaderlõikega kattelaudadega. Esifassaadi keskteljel on komma akna laiune pealeehitus, mis kaetud kolmnurkviiluga. Viimase katus ulatub põhihoone katuse kuni 2/3 kõrguseni. Pealeehituse kolmnurkviil varustatud viilukarniisidega, viiluväli kujundatud suure segmentaknaga. Pealeehituse nurgad ääristatud püstlaudadega. Juurdeehitus hoone vasakul otsafassaadil on koll kahekordne, kuid ilmetu kitsas hilisem liide viilkatuse all, mille hair ulatub samuti vaid põhihoone katuse 2/3 kõrguseni. Lakakorruse aknad avanevad kas poolviiludes või katuseakendena. Viimased on kaetud ühepoolse kaldega katustega. Laiem väljaehitis paikneb tagafassaadi keskosas, kus liidetud akenderea ette on kaasajal ehitatud pealehitus, varem paiknes siin aga lahtine avar rõdu ning tema all suur klaasitud puitveranda. Üks puitvernada on säilinud hoone parempoolsel otsafassaadil. See on lambda katusega viietahuline ehitis, küljed klaasitud suurte akendega. Hoone aknad paiknevad mõnevõrra rühmitatult: keskteljel esifassaadis kolm, tagafassaadi nurkadel kaks jne. Põhikorruse aknad on seejuures kitsad ja kõrged, ääristatud lihtsa profiiliga piirdelaudadega ning omavad ülalt kergelt profileeritud silmsi. Raamistik on kuueruuduline. Pealeehituse ja poolviilude aknad omavad sama kuju, kuid on mõnevõrra madalamad. Katuseaknad omavad kaasajal moonutatud kuju. Verandal on tihe, erineva suurusega ruudustikuga aknaraamid, millel ülaosas väikesed, all - suured ruudud. OMapärasteks akendeks on tagafassaadi katuseharja piiril asetsevad paar väikest lakka valgustavat neljaruudulist akent, millel katteks harjaga ühtiv ühepoolse kaldega katus. Juurdeehituse aknad on väikesed, põhihoonest erineva  suuruse ja kujuga. Esifassaadi paremal tiival asuvad lihtsat peaust ääristavad ühepoolega kolmeruudulised aknad. Samalaadselt on kujundatud uks juurdeehitusse esifassaadil. Siin on uksel eklektilise ilmega sepised (laiad uksehinged). Omapärased on hoone korstnad, millest kaks põhikorstent paiknevad sümmeetriliselt katuse äärtel. Nende piibud on massiivsed, ehiskarniiside ja -vöödega, pealt kaetud kivivõlviga, milles neljal küljel kõrged kaaravad. 

Hoonet võib lugged sedge algselt varaklassitsistlikuks ehituseks veel 19. sajandi algusest, mida korduvalt täiendatud, veranda ja juurdeehitus ilmselt alles 20. sajandi alguses.

Valitsejamaja

Valitsejamaja on väiksem ühekordne puithoone lakatubadega hoone otstel. Oma proportsioonidelt matkib peahoonet (kõrge katus, suur kelbukolmnurk jms). Hoone keskaegne poolkelpkatus on eterniitkattega, mille algseid kitsaid räästakarniise pole säilinud. Seinad on vooderdatud horisontaalselt , algsed süsteemikindlalt paiknevad aknad olid kuueruudulised (veel 1966. aastal säilinud). Hoonet võib lugeda peahoonega ühestiilseks ja -aegseks.

Kuivati

Ait kuivati on suur lõhutud massiivhoone, mille kivide vahed laialt krohvitud ning osalt dekoreeritud kivikillustikuga. Algselt on ehitust katnud poolkelpkatus, mis aga ilmselt viimasel sajandivahetusel ehitatud viilkatuseks, viilukolmnurga ülaosa seejuures püstlaudadest. Katus omab üleulatuvaid räästaid, mis viilus kaetud laia tormilauaga. Katuse katteks on laast. Akna- ja ukseavad on lameda kaarsillusega, ääristatud tellistega, Aknaraamistik omab kaheksat ruutu. Algne hoone võib pärineda 19. sajandi viimasest veerandist.

Park

Park on suur ning baseerub Jägala jõele, mille laugjalt langeval kaldaastangul asub peahoone. Vahetult peahoone ette jääb avar ringväljak ringteega, mis liigendatud vaid üksikpuudega ja põõsarühmadega. Avar, lauga reljeefiga väljak asur ka peahoone taga kuni jõeni. Mõlemad väljakud on raamitud vabakujuliselt paigutatud puude- ja põõsarühmadega, mis peahoone otsafassaadidel ulatuvad hooneni. Liikidest domineerivad tammed, kuused, saared. Lisatud on eksoote: lehiseid, üksikuid ssdermände, elupuid, torkivaid kuuski, rikkalikult ehispõõsaid. Pargi teise poole moodustab Ulę jõe asuv looduslik kuusik, mis oli kujundatud parkmetsaks. Samalaadne loodusliku päritoluga kuusik laiub ka piki jõekallast lõunasse pargi äärel. Parkmets on kaasaegse individuaalehitustega ja muude rajatistega suures osas lõhutud. Peahoonet ümbritseva pargi seisund on rahuldav.

Omanike lood

Von Ulrichi perekonna ajastu 1864-1926

Aeg:

1864. aastal andis viimased kümmekond aastat Kehra mõisa omanud ooberstleitnant Alexander Georg Matthias von Essen (1800-1874) selle üleandmislepinguga oma ainsale tütrele Margarethe Gertrude Henriette Adele von Ulrichile (1841-1904), kelle abikaasa oli hiilgavat karjääri teinud sõjaväelane ja hilisem Eestimaa kuberner (1859-1868) kindral Wilhelm Otto Kornelius Alexander von Ulrich (1810-1891). Peale Margarete von Ulrichi surma päris mõisa tütar Marie Jeanette Katharina von Ulrich (1863-1926).

Von Ulrichite lapsed olid tolle aja kohta vabamate vaadetega ja ei sobinud ümberkaudsete mõisinke seltskonnaga. Poeg rändas Ameerikasse ja tütred jäid vallalisteks. 1905. aasta rahutustes põletati Harju-Jaani kihelkonna üheksast mõisast viis, rüüstati kolm, puutumata jäi Kehra mõis. Põhjuseks olla olnud mõisa omanike inimlikum suhtumine pärisrahva vastu kui teistel mõisnikel. Kehra tolleaegne kooliõpetaja Gustav Vilbaste kirjutab oma mälestustes: "Ei olnud kuulda rahulolematust mõisatööliste keskel, sest mõisaomanik, preili Marie ei olnud eriliselt nõudlik ja kuulus heatahtlike mõisnike hulka."

On teada, et preilid olnud majapidamise asjus väga eluvõõrad, nii mõnigi kord on antud korraldusi, mis käisid vastu tavalistele arusaamadele. Pole imestada, et talupojad ja mõisatöölised hoidsid neid mõisaomanikke ja nende varandust, sest nende valitsuse all elamine oli hoopis parem sui naabermõisa meestel.