Kautjala
Kautel
Lühidalt
Kautel in Kirchspiel Jürgens, Harrien Kautjala mõis (saksa k Kautel ) loodi 17. sajandi lõpul, mil ta eraldati naabruses asuvast hiigelsuurest Rae mõisast . Alates loomisest kuni mõisa-ajastu lõpuni kuulus mõis Tallinna linnale. Mõisa ühekorruseline, lameda kelpkatusega kivist peahoone on ehitatud 1850tel aastatel. Ajalooliselt Tartu maanteelt viib mõisasüdamesse 1,8 kilomeetri pikkune tee. Selle tee viimased 300 meetrit olid suunatud otse peahoone keskteljele, kuid mitte küljele, vaid otsafassaadile, kus asus peasissekäik. Kõrvalhooned asetsesid üsnagi korrapäratult peahoone läheduses, ümbruses oli ka väike park. Praeguseks on peahoone säilinud enam-vähem algkujul, kõrvalhooned aga enamikus ümber ehitatud. Suur osa peahoonest lääne pool asuvaid kõrvalhooneid on sealse talumajapidamise käsutuses. Vana sihiteena kujundatud sissesõidutee on kaasjal muutunud nimetatud talu hoovi viivaks teeks, peahoone ja mõisapargi juurde pääseb väikese kaarega põhja poolt kõrvalhooneid. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Jüri kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Rae valla territooriumile.
Jüri kihelkond, Harju maakond
Kirschpiel Jürgens, Kreis Harrien
Teised nimed
Esmakordselt mainitud
Liik
Linnamõis
Seotud mõisad
Kolu (Jüri, Harju)Ajalugu
Ajalugu
Kautjalat on esmakordselt mainitud 1503. aastal Rae mõisa juurde kuuluva valdusena, mis kuulus Tallinna Jaani seegile. 1694. aastaks oli Kautjala kujunenud juba eraldiseisvaks mõisaks.
Alates 1765. aastast kuulus Kautjala Tallinna linna hospidali- ja patrimoniaalmõisate hulka. 1880. aastal anti mõis Tallinna linnavalitsuse otsusega Gotteskasteni valdusse, mis haldas Tallinna linnakonsistooriumile alluvate kirikute vara. Mõis ise oli seejuures välja renditud.
Nõukogude ajal kuulus mõisakompleks kohalikule sovhoosile ning peahoones paiknesid korterid. Tänapäeval on peahoone eraomanduses, kuid seisab kasutuseta.
Mõisakompleks
Kuna suurem osa Kautjala mõisa hoonestusest oli puidust, on sellest säilinud vaid üksikud ehitised. Mõisa lihtne ühekorruseline kivist peahoone pärineb 19. sajandist ning on kaetud täiskelpkatusega.
Hoone väheseks arhitektuurseks ehteks on eriilmelised karniisid, millest silmapaistvaim paikneb peasissekäigu kohal kolmnurkse kujundina. Peasissekäigu ette viis kõrge trepp ning otsafassaadil paiknes väike kinnine veranda.
Peahoone ees asub ühtne maakiviehitis, milles paiknesid kuivati, ait ja tõllakuur. Võrdlemisi terviklikult on säilinud ka rehi. Kaugemal paiknev laut on tänapäevaks varemetes.
