Kaunissaare
Kaunisaar
Lühidalt
Kaunisaar in Kirchspiel St. Johannis, Harrien Kaunissaare mõis (saksa k Kaunisaar ) on Põhja-Eesti üks vanimaid. Tallinna piiskop rajas sinna, Tallinnast Virumaale suundunud talvise maantee Jägala jõest üleminekukohta oma varaseima maamõisa. Seda on esmamainitud 1326 aastal ( curia nostra Kaunizaar ), koha valikul mängis arvatavasti olulist rolli sobiv koht vesiveski ehitamiseks, mis arvatavasti juba algse mõisasüdame juurde kuulus või isegi sellele eelnes. Võib oletada, et keskaegne piiskopimõis oli Kaunissaares välja ehitatud kivist kindlustatud mõisahoone ehk vasallilinnusena . See on järgnevate aastasadade jooksul aga hävinud ning kaasajal ei ole teada selle kohta ega olemasolugi. Kui 1413. aastal rajas piiskop uue residentsi 7 kilomeetri kaugusele Kiviloole , siis jäi Kaunissaare väikeseks kõrvaliseks kohakeseks, kus peamine rajatis oli Jägala jõel paiknev vesiveski. Veskikohast iseseisva mõisa staatusse tõusis Kaunissaare uuesti 1815. aastal, mil ta eraldati poolmõisana Peningi mõisa maadest. 19. sajandil vahetas mõis mitmeid kordi omanikke. 1830-40ndatel aastatel kuulus mõis von Unger-Sternbergidele, alates 1878. aastast aga Johannes von Stackelbergile. Hiljem omandas mõisa eesti päritolu Tõnis Saarmann. Katusekorrusega puidust peahoone püstitati mõisa 19. sajandi keskpaigas. Hoone paiknes jõeäärse väheldase künka otsas, arvatava keskaegse piiskopilinnuse asupaigas. Püstitati ka rida kõrvalhooneid. Samas jäi mõis ka arvestatava tähtsusega veskimõisaks - 19. sajandi lõpul ning 20. sajandi algul püstitati sinna uus kahekorruseline kivist veskihoone, kus tegutsesid nii puupapivabrik kui ka villaveski. Hiljem asus samas hoones elektrijaam, mis töötas kuni 1960te aastateni. Mõisa ühekorruseline puidust peahoone hävis tulekahjus 1945. aastal. Mitmed kõrvalhooned (nt sepikoda) jäid veehoidla ehitusele 1980ndate aastate algul ette ja lammutati. Säilinud on siiski hulganisti kõrvalhooneid, enamik neist on eravalduses. 19. sajandi lõpul puupapivabrikuks püstitatud kahekorruseline veskihoone on lammutatud algsest lühemaks ning säilinud ümber ehitatud kujul. Mõisasüdame veepiiri on ümber kujundanud 1980te aastate algul rajatud Kaunissaare veehoidla, mille alla jäi ka mitmeid kõrvalhooneid. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Harju-Jaani kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Anija valla territooriumile.
Harju-Jaani kihelkond, Harju maakond
Kirschpiel Saientacken, Kreis Harrien
Teised nimed
Esmakordselt mainitud
Liik
PoolmõisAjalugu
Ajalugu
Kaunissaare mõis eraldati Peningi mõisast 1815. aastal ning kujundati poolmõisaks. Uue mõisa esimeseks omanikuks sai Wolter von Stackelberg.
1891. aastal ostis mõisa 30 000 rubla eest Tallinna kaupmees Johann Gottfried Friedrich Trenks. Kaks aastat hiljem päris mõisa tema tütar Wilhelmine.
1913. aastal omandas Kaunissaare avalikul müügil 75 100 rubla eest Tallinna kodanik Tõnis Saarmann. Järgmisel aastal läks mõis pärimise teel tema pojale Roman Voldemar Saarmannile.
1916. aastal müüsid pärijad mõisa edasi Ewald Veinbergile. 1935. aastal sai omanikuks Pikalaenu Pank, kellelt läks mõis omakorda edasi Evald Malströmile.
Mõisakompleks
Kaunissaare mõisa peahoone oli ühekorruseline kiviehitis, mida kattis kõrge viilkatus. Hoone ilmet rikastasid kõrgemad pealeehitused ning peasissekäigu ees paiknes lahtine puitveranda.
Peahoone hävis 1945. aastal tulekahjus. Tänapäevaks on säilinud mitmed ümberehitatud kõrvalhooned. Mõisasüda paikneb vahetult Kaunissaare veehoidla kaldal.
