Hüüru
Huer
Lühidalt
Huer in Kirchspiel Kegel, Harrien Hüüru mõis (saksa k Huer ) astutati 1560. aastal, mil ta eraldati Harku mõisast . Varem paiknes samas asupaigas Vääna jõel Harku mõisa veskikoht. Alates 1827. aastast kuulus mõis tollasele Harku mõisa omanikule Konstantin von Ungern-Sternbergile. 1892. aastal sai mõisast Rannamõisa kõrvalmõis (omanikud Konstantin ja Alexander von Weymarnid elasid Murastel ). Ühekorruseline lameda katusega historitsistlik mõisa peahoone on 19. sajandi teisel poolel ümber ehitatud varasematest ehitistest. Hoone parempoolses otsas on stiilne ärklilaadne juurdeehitus. Mõisahoones paikneb kaasajal kauplus. Teisel pool Keila maanteed on säilinud vähesed neogooti sepikoja jäänused ning trahteriks renoveeritud vesiveski. Ülejäänud vähesed säilinud kõrvalhooned on reeglina ümber ehitatud. Omaaegsest Tallinn-Keila maantee kivisillast on alles vaid otsapostid, kaasaegne tee kulgeb üle jõe paarkümmend meetrit lõuna poolt. Mõisale ajaloolises plaanis aluse pannud veski on renoveeritud söögikohaks - sealsed hooned ei ole küll enam keskaegsed, vaid 19.-20. sajandist. Täiendav teave: http://www.hyyruveski.ee/ , info@hyyruveski.ee , tel. 607 1430, 504 0934. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Keila kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Saue valla territooriumile.
Keila kihelkond, Harju maakond
Kirschpiel Kegel, Kreis Harrien
Teised nimed
Esmakordselt mainitud
Liik
Eramõis
Seotud mõisad
Lehmja (Keila, Harju)Ajalugu
Ajalugu
1557. aastal läänistas ordumeister Gothard Kettler Tallinna kodanikule Blasius Hochgrefwele ehk Hoegrevele truu teenistuse ja sõjakahjude hüvitamiseks päriseks Hürenkülli küla ning lisaks kolm talu koos Hüüru veskiga. Sama mees oli ka Mustpeade vennaskonna liige, kelle hukkumise mälestuseks rajati hiljem Marta tänava rist.
Tõenäoliselt rajati mõis peatselt pärast läänistamist. 1678. aastal läks mõis abielu kaudu Wrangellide perekonna valdusse ning jäi nende kätte kuni 1827. aastani, mil selle ostis naabermõisnik Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternberg.
Järgnevate aastakümnete jooksul kuulus Hüüru koos Harku mõisaga Ungern-Sternbergide valduste hulka. 1892. aastal ostis mõlemad mõisad Rannamõisast pärit Alexander Wilhelm Konstantin von Weymarn. Kui Harku mõis müüdi 1903. aastal edasi, siis Hüüru jäi jätkuvalt Weymarnide valdusse ning kujunes lõplikult Rannamõisa kõrvalmõisaks.
Pärast võõrandamist tegutses peahoones kohalik kool, hiljem aga külanõukogu ja raamatukogu. Tänapäeval haldab mõisa kohalik külaselts.
Mõisakompleks
Hüüru mõisa lihtne ühekorruseline puidust peahoone pärineb 19. sajandist. Hiljem on hoonet korduvalt ümber ehitatud. Viimase suurema ümberehituse käigus lisati historitsistlik kivist tiib, mille muudab omanäoliseks hoone otsas paiknev hulknurkne ärkel. Peahoone esifassaadil asub lahtine veranda.
Mõisa kõrvalhooned on valdavalt hävinud või tundmatuseni ümber ehitatud. Peahoone otsa juures, teisel pool jõge, paikneb ümberehitatud moonakamaja. Üle maantee asuvad söögikohaks kohandatud vesiveski ning neogooti stiilis sepikoja varemed.
