Humala
Hummala
Lühidalt
Hummala in Kirchspiel Kegel, Harrien Humala mõis (saksa k Hummala ) asutati 1690. aasta paiku. Tollal oli mõisa omanik Otto Scheiding. Põhjasõja järgselt oli mõis algul kroonu omanduses, kuni 1758. aastal omandas selle Jakob Albrecht Matthias. Alates 1777. aastast kuulus mõis kaks aastakümmet von Fockidele. 1805. aastal omandas mõisa Gustav von der Howen, kelle perekonna kätte jäi mõis 1870te aastateni. Alates 1889. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis Vääna mõisa omanike von Stackelbergide käes, mil temast sai Vääna kõrvalmõis. Mõisa peahoone on ühekorruseline klassitsistlik kivihoone, mis on püstitatud arvatavasti 19. sajandi algul. Võrdlemisi lihtsat poolkelpkatusega hoonet ilmestasid mõningad rusteeritud seinapinnad ning eenduv eeskoda, mida kaunistas astmikviil. Kaasajal on hoone kasutusel elamuna ning on vähesel määral ümber ehitatud. Suur hulk kõrvalhooneid asus peahoone läheduses. Säilinutest on esinduslikum laudahoone 19. sajandi lõpust, mida kaunistavad astmikmotiividega viil ning kaaraknad. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Keila kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Harku valla territooriumile.
Keila kihelkond, Harju maakond
Kirschpiel Kegel, Kreis Harrien
Teised nimed
Esmakordselt mainitud
Liik
Eramõis
Seotud mõisad
Vääna (Keila, Harju)Ajalugu
Ajalugu
1692. aastal renditi Hummala ja Mõisaküla külad bürgermeister Joachim Gernetile ja tema järglastele koos õigusega rajada sinna mõis.
1716. aastal võeti Humala Admiraliteedi valdusse ning 1720. aastal kindralkuberner Apraksini korraldusel otse keisri käsutusse. Senatis toimunud arutelude ajal esitas Humalale nõude maanõunik Otto Scheidingi lesk Elisabeth Dorothea von Wrangell, kes sai 1723. aastal komisjoni otsusega mõisa enda kasutusse.
Endise omaniku lesk, Hedwig Sydonia Gernet, pöördus seejärel kohtusse kahjutasunõudega. Pärast kohtulikku läbivaatust anti talle õigus elada Humala mõisas ja kasutada selle tulusid 20 aasta jooksul, pärast mida pidi mõis taas kroonule üle minema.
1750. aastal oli mõisa rentnikuks inspektor Johannes Mrakischi lesk Ursula Mrakisch. 1758. aastal kinnistati Humala ooberst Jakob Albrecht von Matthiasile.
1777. aastal müüs Jakob Albrecht von Matthias mõisa 30 000 hõberubla eest Magnus Johann von Fockile. 1782. aastal pärandus mõis tema pojale Jakob Johann von Fockile. Viimane pantis mõisa 1797. aastal 44 000 hõberubla ja 1 300 bankorubla eest kindralmajor Gustav von Knorringule.
1805. aastal läks pandivaldus Gustav von Knorringu pärijatele, kes omakorda andsid õigused edasi õuenõunik ja premier-major Magnus Gustav von der Howenile. 1811. aastal muudeti pandileping ostu-müügilepinguks ning Humala mõisast sai von der Howenite vald.
1821. aastal suri Magnus Gustav von der Howen ning mõis pärandus tema pojale Gustav Peter Wilhelm von der Howenile. Viimane müüs Humala 1831. aastal oma nooremale vennale, insenerivägede ülemleitnant Alexander Eugen von der Howenile. Tehingu hinnaks oli 8 883 hõberubla ja 25 540 paberrubla.
Kuna Alexander Eugen von der Howeni ainus poeg suri lapsena, andis ta 1875. aastal mõisa oma vanima tütre Sophie Amalie pojale Hermann Paul Rudolf von Brevernile.
1889. aastal ostis Humala mõisa Vääna mõisast pärit Peter Ernst von Stackelberg. Sellest ajast kujunes Humalast sisuliselt Vääna mõisa kõrvalmõis.
Mõisakompleks
Mõisa ühekorruseline poolkelpkatusega peahoone valmis tõenäoliselt 18. sajandil. Hiljem lisati hoonele historitsistlik kinnine eeskoda, mida kroonis astmikfrontoon. Tänapäevaks on frontoon hävinud.
Mõisa kõrvalhooned paiknesid peahoone esist väljakut raamides. Tänaseni on säilinud silmapaistev historitsistlik laudahoone, mis on ehitatud maakivi ja paekivi segatehnikas. Hoone parempoolset otsa ilmestab kõrge kolmnurkfrontooni ja kaaravadega tiibhoone.
