Harku
Hark
Lühidalt
Hark in Kirchspiel Kegel, Harrien Ordule kuuluvat Harku mõisat (saksa k Hark ) on esmamainitud 1372. aastal. Keskajal asus kivist väikelinnusena välja ehitatud mõisas Tallinna asekomtuuri residents. 1679. aastal läks mõis von Uexküllide valdusse, kes alustasid 18. sajandi algul kahekorruselise barokse peahoone püstitamist. 1710. aasta septembris sõlmiti pooleliolevas Harku mõisahoones kapitulatsiooni- ja rahuleping ühelt poolt Vene vägede ning teiselt poolt Rootsi vägede ja kohaliku aadelkonna vahel. Nimetatud leping pani aluse 18.-19. sajandil siinmail toiminud Balti erikorrale, millega Eesti ei muutunud tüüpiliseks Vene provintsiks, vaid säilitas laialdase autonoomia. 1755. aastal mõisa omandanud von Budbergid ehitasid mõisahoone 1770tel aastatel ümber varaklassitsistlikuks. 1836. aastal siirdus mõis von Ungern-Sternbergide valdusse, kes andsid 1875. aastal mõisahoonele praeguseni säilinud neorenessansskuju . Tollal ehitati hoone ka pikemaks. Peahoone fassaadi ilmestavad kergelt eenduvad ühe akna laiused külgrisaliidid ning kolme akna laiune keskrisaliit. Kõiki neid kaunistavad paarispilastrid ning historitsistlikud frontoonid. Tagaküljel eendub keskrisaliit fassaadist rohkem ning sellel on klassitsistlik kolmnurkfrontoon. Teisel korrusel on kõikidel frontoonidel kaaraknad. Hoone parempoolsel otsal on väike veranda. Alates 1892. aastast mitmeid omanikke vahetanud mõis võõrandati 1919. aastal Hermann von Harpelt. Enne Teist maailmasõda asus mõisahoones alaealiste koloonia. Alates 1957. aastast piknes mõisahoones pikki aastakümneid Eksperimentaalbioloogia Instituut, nppd seisab ta tühjana. Kõrvalhoonetest on vaatamisväärne historitsistlike viiludega karjakompleks, samuti keskaegset linnust meenutava kahe torniga kasvuhoone maalilised varemed pargis (mõlemad 19. sajandi lõpuosast). Alles on ka peahoone pikka esiväljakut ääristavad ait ja tall-tõllakuur, kuigi nad jäävad kaasajal veidi puude varju. Mõlema nimetatud hoone fassaade kaunistavad kaaravad. Ka hulk ülejäänud kõrvalhooneid on alles, kuigi paljus ümber ehitatult. Mõisakompleksist viib Tallinn-Keila maanteele kaks üksteise suhtes täisnurga all asuvat sihiteed - üks Tallinna, teine Keila (Hüüru) suunas. Algselt olid mõlemad ligi 800 meetri pikkused sihiteed kujundatud alleedena. Mõisakompleksi lähiümbrusse on 20. sajand lisanud hulganisti uusehitisi, millest enamik asub vanast tuumikust kirde ja lääne pool. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Keila kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Harku valla territooriumile.
Keila kihelkond, Harju maakond
Kirschpiel Kegel, Kreis Harrien
Teised nimed
Esmakordselt mainitud
1372
Liik
EramõisAjalugu
Ajalugu
Esimesed teated Harku mõisast pärinevad 1372. aastast, mil mõis kuulus Saksa ordule. 1561. aastal läks mõis Rootsi krooni valdusse.
1620. aastatel kinkis Gustav II Adolf Riia asehaldurile Adam Schrapferile terve rea Tartumaa mõisaid. Samal ajal läksid tema valdusse ka Harku küla ning Järvamaal asuv Albu mõis. Schrapferite perekonnaga jäi Harku mõis seotuks kuni 1679. aastani, mil see müüdi Vigalast pärit Berend Johann von Uexküllile.
1702. aastal sai isa surma järel mõisa omanikuks üks tema poegadest, Otto Constantin von Uexküll. Pärast Otto Constantin von Uexkülli surma 1718. aastal pärandus mõis tema lesele, Anna Christinale, ja tütrele ,Margaretha Wilhelmine von Budbergile.
1739. aastal, pärast ämma surma, sai Harku mõisa omanikuks Otto Friedrich von Budberg, kelle abikaasa Margaretha Wilhelmine oli selleks ajaks juba surnud. Otto Friedrichi surma järel 1755. aastal jagati mõisad poegade vahel ning Harku ja Rannamõisa läksid vanimale pojale, kapten Otto Wilhelm von Budbergile.
Otto Wilhelm von Budberg oli edukas nii kohalikes poliitilistes ametites kui ka rüütelkonna teenistuses. 1777. aastal sai temast rüütelkonna peamees ja Eestimaa maanõunik ning 1783. aastal riiginõunik. Pärast tema surma 1793. aastal päris Harku mõisa üks noorematest poegadest, Otto Woldemar von Budberg. Kui mitmed tema vennad tegid sõjaväelist karjääri, siis Otto Woldemar tegutses peamiselt kohaliku poliitikuna.
Otto Woldemar von Budberg suri lastetuna 1833. aastal ning mõisa päris tema õe Wilhelmine Margarethe tütar Charlotte Katharine von Ungern-Sternberg. 1836. aastal pantis ta Harku mõisa oma abikaasa sugulasele, Hiiumaalt pärit suurtöösturile, Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternbergile, kolmeks aastaks 50 000 hõberubla ja 152 500 bankorubla eest.
Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternberg suri Harkus juba samal aastal ning mõisad jagati pärijate vahel. Vanim poeg Peter Andreas Konstantin von Ungern-Sternberg sai Harku, Hüüru, Alavere ja Pikva mõisad. Tegemist oli ettevõtliku mehega, kes osales Venemaa raudteevõrgu arendamises ning oli aastatel 1854–1857 Eestimaa rüütelkonna peamees. Tema abielust Julie Beate von Fockiga sündis poeg Magnus Edward Constantin, kes suri noorukina.
Peter Andreas Konstantin von Ungern-Sternberg suri aastal 1872. Kaks aastat hiljem müüs tema lesk Harku mõisa tiibadjutant Karl Gustav Robert von Ungern-Sternbergile, kes tegutses Venemaa konsulina Austraalias ja Londonis.
1896. aastal ostis mõisa kindralleitnant Friedrich Wilhelm Magnus von Weymarn. 1903. aastal müüs ta mõisa 330 000 rubla eest edasi riiginõunikule ja ratsaväeohvitserile Konstantin Egolf Gustav von Knorringule. Juba 1912. aastal omandas mõisa 300 000 rubla eest Hermann August Alexander von Harpe, kellest sai ühtlasi ka Harku viimane võõrandamiseelne omanik.
Enne Teist maailmasõda paiknes mõisahoones raskestikasvatavate laste koloonia. Alates 1957. aastast tegutses seal Eksperimentaalbioloogia Instituut. Tänapäeval on mõisasüda eraomanduses.
Mõisakompleks
Keskaegne mõisasüda paiknes tänasest peahoonest mõnisada meetrit põhja pool, kus on säilinud keldrivaremed. Praegusesse asukohta nihkus mõisasüda tõenäoliselt 17. sajandil.
Tänane neorenessanslik kahekorruseline peahoone on rajatud osaliselt klindi veerule, mistõttu mõjub hoone esifassaadilt kahekorruselise, tagafassaadilt aga kolmekorruselisena. Mõlemal fassaadil domineerib kolmnurkfrontooniga keskrisaliit.
Tagafassaadi ette rajati kõrge kaarja põhiplaaniga kiviterrass, millelt viib trepp vabakujunduslikku parki. Terrassi kaunistasid kõrged malmvaasid ning kolmnurkfrontooni tipus paiknes kell. Dekoratiivsed vaasid asusid ka esifassaadi külgrisaliitidel.
Eriti tähelepanuväärne on baroksetes vormides kujundatud peauks, mis kujutab endast silmapaistvat tisleritöö näidet. Oma olemuselt meenutab see mõneti Hiiu-Suuremõisa peaukse lahendust. Peahoone parema tiivaga liideti hiljem kahekorruseline historitsistlik veranda.
Peahoone esist auväljakut raamivad sarnase arhitektuuriga tall-tõllakuur ja ait.
Peahoonest ida pool, klindi serval, paikneb jäänukjärv, mille kuju kujundati mõisaajal ümber tehissaarte rajamisega. Tänapäeval on järv tugevasti võsastunud. Klindist voolab järve mitu allikat, millest kaks kaugemal asuvat suubuvad nelinurksesse paekivivoodriga tiiki.
Pargi põhjaservast algab kõrge müür, mille pargipoolne külg on kujundatud keskaegseid kindlustorne meenutavana. Müür kulgeb ühtsena läbi majandushoonete ala, eraldades selle omaette kompleksiks. Müüriga liituvad karjakastelli hooned, mille viilud on kujundatud samas romantilises laadis. Karjahoonete vahelt viib läbi müüri historitsistlik kaarvärav.
