Haljava
Hallinap
Lühidalt
Hallinap in Kirchspiel St. Johannis, Harrien 14.-15. sajandil kuulusid Haljava ümbruse alad Maardu mõisale . Varaseimad teated iseseisvast mõisast (saksa k Hallinap ) pärinevad 1562. aastast. Tollal kuulus mõis von Taubedele, kelle valdusse ta jäi kuni 17. sajandi lõpuni. 1726. aastal omandas mõisa Jürgen von Stackelberg. Von Stackelbergide omandusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa kahekorruseline barokne kivist peahoone on ehitatud 18. sajandi teisel poolel. Fassaadi liigendavatel liseenidel on kaunid ning omapärased kapiteelid. Tagakülje keskosas on omapärane kaaraken. Algselt ilmestas hoonet kõrge kelpkatus. Mõisahoone põletati müürideni maha 1905. aastal. Hiljem hoone taastati, kuid lameda katusega. Kaasajal on hoones kauplus. Kõrvalhooneid ei ole mõisas praktiliselt säilinud, kui mitte arvestada mõisasüdamest paarisaja meetri kaugusel künka tipul paiknevat hollandi tuuliku keret. Mõisapargi servadesse on 20. sajandi teisel poolel püstitatud mitmeid korterelamuid. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Harju-Jaani kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Jõelähtme valla territooriumile.
Harju-Jaani kihelkond, Harju maakond
Kirschpiel Saientacken, Kreis Harrien
Teised nimed
Esmakordselt mainitud
Liik
EramõisAjalugu
1549. aastal eraldati Maardu mõisast maad Diedrick Taubele, kes rajas sinna Haljava mõisa. Taubede perekonna valduses püsis mõis enam kui sajandi.
1672. aastal müüs Claus Johann von Taube mõisa oma kuue venna volitusel maanõunikule, meeskohtunikule ja kindralmajorile Wolter von Stackelbergile. 1692. aastal pärandus mõis tema nooremale pojale Berend Otto von Stackelbergile.
Juba nooruses sõjaväeteenistusse astunud Berend Otto teenis nii Hollandi kui ka Prantsuse vägedes, kuid tema sõjaline karjäär saavutas kõrgpunkti Põhjasõja ajal. Kaptenina alustanud Stackelberg tõusis 1706. aastaks kindralmajori aukraadini ning juhtis 1709. aasta Poltaava lahingus ühte neljast Rootsi jalaväekolonnist. Lahingu käigus murdis ta oma vägedega läbi Vene rinde keskosa, kuid rootslaste taandumisel langes koos lähimate kaasvõitlejatega vangi. Vene vangistusest pääses ta alles 1722. aastal. Hiljem anti talle Rootsis kindrali aukraad, määrati Soome vägede ülemjuhatajaks ning 1727. aastal omistati talle feldmarssali aukraad ja Rootsi vabahärra tiitel.
Berend Otto von Stackelberg abiellus Maidla mõisa omaniku, kindral en chef Georg Johann von Maydelli tütre Margaretha Elisabethiga. Abielust sündis kolm poega ja viis tütart. Stackelberg suri 1734. aastal Åbos. Haljava mõisa päris tema vanim poeg Georg Johann von Stackelberg.
Isa eeskujul jõudis ka Georg Johann majori aukraadini. Lisaks tegutses ta maanõuniku ja Eestimaa Konsistooriumi presidendina. 1721. aastal abiellus ta Järvamaalt pärit kammerhärra Bengt Gustav von Roseni tütre Margaretha Annaga, kelle kaasavarana lisandusid Kuksema ja Roosna-Alliku mõisad. Lühikest aega kuulus talle ka Vääna mõis. Georg Johann von Stackelberg suri 1766. aastal Tallinnas ning maeti Roosna-Alliku mõisa rahulasse.
Perekonna valdused jagati poegade vahel nii, et Roosna-Alliku sai vanim poeg Berend Otto von Stackelberg ning Haljava järgmine poeg Wolter Adam von Stackelberg. Viimase surma järel päris mõisa tema lesk Anna Amalie Elisabeth. Edasisel pärandijaotusel läks mõis nende ainsa tütre Margarethe Elisabeth von Stackelbergi pojale Berend Wolter Otto von Stackelbergile. Mõisa väärtuseks hinnati toona 63 000 bankorubla.
Staabikapteni auastmes Berend Wolter Otto von Stackelberg oli selleks ajaks pälvinud Püha Vladimiri ja Püha Anna ordeni IV järgu autasud. 1847. aastal müüs ta Haljava juurde kuulunud poolmõisa staatusega Prangli saared 7 143 hõberubla eest Eleonore Christine Johanna Girardile.
1816. aastal abiellus Berend Wolter Otto Roosna-Allikult pärit rüütelkonna peamehe Otto Gustav von Stackelbergi lese Henriette Elisabethiga. Perekonda sündis kaks poega ja kolm tütart. Berend Wolter Otto von Stackelberg suri 1863. aastal ning mõisa päris tema vanim poeg Berend Otto Georg Friedrich von Stackelberg. Abielust Sophie Popoffiga sündis kolm poega ja kaks tütart.
Berend Otto Georg Friedrich von Stackelberg suri 1880. aastal Baldiski linnas. Haljava mõisa pärisid tema lesk ja ainus elusolev laps, tütar Anna. 1898. aastal ostis mõisa Anna abikaasa, Kuksema mõisast pärit Jürgen Johann Wolter Karl Otto parun Stackelberg. Nende abielu lahutati 1900. aastal ning aasta hiljem abiellus Anna Wilhelm Arnold Nerlingiga. Nemad jäid Haljava viimasteks võõrandamiseelseteks omanikeks.
Nõukogude ajal tegutses peahoones kauplus.
Mõisakompleks
Haljava mõisa barokne peahoone valmis 18. sajandi keskel. Kahekorruseline kiviehitis põles 1905. aasta sündmuste käigus, kuid taastati hiljem oluliselt madalama katusega.
Peasissekäigu ees paiknes kõrgemale soklile rajatud lahtine viilkatusega puitveranda. Hoone fassaadi ilmestavad kergelt eenduvad liseenid, mis lõppevad omanäoliste kapiteelidega. Vasaku tiivaga liitus ühekorruseline hulknurkse põhiplaaniga tiibhoone, mida pärast põlengut enam ei taastatud. Tagafassaadi keskosas paikneb omapärane kolmikaken ning paremal tiival väike juurdeehitis.
Peahoonest paremal asusid tõllakuur ja karjakastell, mis on tänapäevaks säilinud vaid osaliselt.
