Habaja
Habbat
Lühidalt
Habbat in Kirchspiel Kosch, Harrien Habaja mõis (saksa k Habbat ) loodi 1646. aastal, mil ta eraldati Vana-Harmi mõisast . 18. sajandi teisel poolel kuulus mõis Ungern-Sternbergidele, kelle käest ta üsna pea siirdus Moritz Wilhelm von Pistohlkorsi kätte. 1790. aastal omandas mõisa Bernhard Heinrich von zur Mühlen. Suure osa 19. sajandist oli mõis Hunniuste perekonna valduses, kelle kätte ta jäi kuni 1939. aasta võõrandamiseni. Mõisa peahoone on ühekorruseline arhailise vanabalti planeeringuga puitehitis. Hoone on algsel kujul ehitatud arvatavasti 18. sajandi teisel poolel; seda iseloomustab kõrge kelpkatus, fassaadil paiknevad paarisaknad ning kaks mantelkorstent. 19. sajandil lisati ta otstesse põhiosast veidi kitsamad tiibhooned. Peahoone esist piklikku väljakut ääristasid ühest küljest ait ja kuivati, teisest küljest aga tall ning valitsejamaja. Suur osa majandushooneid - karjakastell, riistakuur, töölistemaja, viinavabrik jms - paiknes peahoonest ja väikesest pargist lõuna pool. Veelgi rohkem lõunas, Kuimetsa suunduva tee lähedal asub hollandi stiilis tuulik. Mõisasüdant läbis (ja läbib praegugi) Kose-Kuimetsa-Rapla maantee, mis peahoone juures kulgeb selle esise auringi läänepoolset serva pidi. Valdav enamik mõisa hoonetest - sh peahoone - on säilinud meie päevini. Peahoone seisab viimased aastad küll tühjalt ning on 2000te aastate algul veidi rüüstatud. Hoone on 20. sajandi teisel poolel, mil ta oli kasutusel majandikontorina, kaotanud ka oma sisemise planeeringu ja interjöörid. Suur osa kõrvalhooneid on säilinud algsel või enam-vähem algsel kujul. Vaid valitsejamaja kohal asub 20. sajandil püstitatud kahekorruseline hoone, milles on võib-olla kasutatud valitsejamaja müüre. Osa kunagise peaväljaku äärseid hooneid on sobimatu taraga eraldatud. Mõisasüdame vahetusse lähedusse on 20. sajandil püstitatud arvukalt uusehitusi, millega Habaja on muutunud arvestatavaks maa-asulaks. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Kose kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Kose valla territooriumile.
Kose kihelkond, Harju maakond
Kirschpiel Kosch, Kreis Harrien
Teised nimed
Siversky
Esmakordselt mainitud
Liik
Eramõis
Seotud mõisad
Koiri (Kose, Harju)Ajalugu
Ajalugu
Habaja mõis eraldati naabruses asuvast Ojasoo mõisast 1646. aastal ning kuulus algselt Lodede suguvõsale.
1682. aastal ostis mõisa maanõunik Johann Andreas von der Pahlen. Mõis ei kuulunud reduktsiooni alla ning säilis pärusmõisana, pärandudes 1704. aastal Barbara von Knorringule. Järgnevate aastakümnete jooksul vahetas mõis korduvalt omanikke.
1790. aastal rentis Dorothea Elisabeth von Pistohlkors mõisa 37 000 hõberubla eest 80 aastaks Eistvere mõisast pärit Bernhard Heinrich von zur Mühlenile. 1801. aastal muudeti rendileping ostu-müügilepinguks ning Habajast sai von zur Mühlenite perekonnamõis.
Bernhard Heinrich von zur Mühlen suri 1826. aastal. Pärijate kokkuleppel sai Habaja mõisa omanikuks tema keskmine poeg Bernhard Heinrich jun. Samal ajal eraldati Habajast selle kõrvalmõis Saumetsa, mis läks noorimale vennale Eduard von zur Mühlenile.
1825. aastal abiellus Bernhard Heinrich jun. Kostivere mõisast pärit Gertrude Elisabeth von Breverniga. Abielust sündis kolm poega ja üks tütar. 1851. aastal päris mõisa noorim poeg Bernhard Georg von zur Mühlen, kes suri 1874. aastal vallalisena. Mõis läks edasi tema vanemale vennale Johann Heinrichile ehk Iwan von zur Mühlenile. Ka tema jäi vallaliseks ning pärast tema surma 1899. aastal päris mõisa õepoeg Johann Bernhard von Wetter-Rosenthal.
Juba aasta hiljem müüs Johann Bernhard von Wetter-Rosenthal Habaja mõisa 117 600 rubla eest Hermann August Alexander von Harpele. 1907. aastal kinkis viimane mõisa Arthur Alexander Eduard Konstantin von Hunniusele, kellest sai ühtlasi mõisa viimane võõrandamiseelne omanik.
Pärast võõrandamist jäi mõisasüda Hunniuste perekonnale rendile kuni 1939. aastani. Renditingimuseks oli seemnekasvatuse arendamine.
Nõukogude ajal paiknes mõisas kohaliku kolhoosi kontor, tänapäeval ootab peahoone uut omanikku.
Mõisasüda
Habaja mõisa peahoone valmis 18. sajandi lõpul ning on üks väheseid säilinud vanabalti tüüpi mõisahooneid. Ühekorruselist puidust peahoonet katab kelpkatus ning selle mõlema tiivaga liituvad kitsamad tiibhooned. Esifassaadil paiknes peasissekäigu ees lahtine veranda.
Peahoone ees asub muruväljak, mida piiravad põhjast kaks nelinurkset tiiki. Peahoone kõrval paiknevad ait-kuivati ning tall-tõllakuur. Arvukad majandushooned jäävad peahoone taha.
