Alavere

Ajalugu

Alavere küla mainiti esmakordselt 1499. aastal, mil see kuulus Arndt Taubele. 1621. aastal rajati sinna mõis, mis juba samal aastal müüdi edasi Johann de la Gardiele. Viimase tütar, Beata, abiellus 1633. aastal Rootsi kuningriigi feldmarssali ja hilisema krahvi, Lennart Torstenssoniga, kes pärast Johann de la Gardie surma 1642. aastal päris Alavere, Raasiku ja Peningi mõisad. Juba 1635. aastast kuulusid talle ka Mäo ja Aruküla mõisad Järvamaal ning 1647. aastal omandas mees lisaks ka Maardu mõisa. Suurmaavaldajana Torstensson ise oma Eestimaa valdustes ei elanud, vaid andis need rendile. 1665. aastal on Alavere mõisa rentnikuna märgitud ooberstleitnant Johann von der Pahlen. Selleks ajaks kuulus mõis juba Lennart Torstenssoni pojale, krahv Anders Torstenssonile.

1696. aastal müüs Anders Torstensson Järvamaa mõisad Liivimaa kuberner Hans von Fersenile ja ratsaväekapten Frantz Strassburgile. Kuigi mitmed kõnealused mõisad redutseeriti, ei kuulunud Alavere mõis redutseerimisele, mistõttu said Fersen ja Strassburg ostusumma eest Alavere mõisa valdajateks. 1724. aastal loobusid Torstenssonid kõigist nõudmistest mõisale feldmarssal krahv Gustav Adam Taube kasuks. Kaks aastat hiljem loovutas Taube mõisa Adam Friedrich vabahärra Stackelbergile, rüütelkonna pealikule ja maanõunikule kes omakorda müüs selle 1729. aastal edasi kindral Hermann Jensen von Bohnile.

Taani päritolu Hermann Jensen von Bohn oli Peeter I teenistusse astunud sõjaväelane, kelle karjääri kõrgpunktideks kujunesid Liivimaa kindralkuberneri amet 1725. ning Sõjakolleegiumi asepresidendi amet 1727. aastal. 1725. aastal kuulus Hermann Jensen von Bohn nende 18 mehe hulka, keda autasustati vastloodud Püha Aleksander Nevski ordeniga. Eesti kultuuriloos on Bohnil oluline koht ka Anton Thor Helle piiblitõlke toetajana – just tema oli 1739. aastal ilmunud piibli üks peamisi rahastajaid. Tema eestvedamisel avati ja mitmeid külakoole. Lisaks Alaverele kuuluid talle ka järgnevad Harjumaal asuvad mõisad: Pikva, Kambi, Maardu, Kostivere, Koitjärve, Jägala, Ülgase ja Raasiku. Ta on ka üks väheseid mõisaomanikke, kellele on tänasel päeval püstitatud mälestusmärk – 1999. aastal avati Maardu mõisa õuel talle pühendatud mälestuskivi.

1731. aastal läks kindral Bohn erru ning elas järgnevad aastad oma Eestimaa mõisates. 1743. aastal Bohn suri, aasta hiljem maeti ta Tallinna Toomkiriku krüpti. Pärast tema surma jäid mõisad tema abikaasa, Katharina von Breverni, hallata.Pärast viimase surma 1746. aastal jagati mõisad naise eelmisest abielust sündinud poegade vahel: Alavere, Raasiku, Kambi ja Pikva mõisad päris Hermann von Breverni alaealine poeg Georg von Brevern, kelle duelli surma järel 1753. aastal päris mõisad noormehe vanema õe, Barbara Sophia abikaasa, Johann von Löwenstern.

Johann von Löwensterni valduses püsisid mõisad kuni 1774. aastani, mil ta andis need kasutada oma vanimale pojale Hermann Ludwig von Löwensternile. Viimane tegi silmapaistvat karjääri rüütelkonna teenistuses, olles kreisimarssal, Eestimaa kubermangu aadlimarssal, maanõunik ja konsistooriumi president. Lisaks päranduseks saadud mõisatele tõi ta perekonna valdusse ka Jäneda ja Valkla mõisad. Tema abielust Hedwig Margaretha Stael von Holsteiniga sündis kuus poega ja neli tütart. Juba eluajal jagas Hermann Ludwig oma mõisad poegade vahel. Alavere ja Pikva mõisad päris vanuselt kolmas poeg, mereväekapten Hermann Ludwig. Küll aga ei jäänud Alavere tema kätte kauaks – 1818. aastal pantis ta mõisa oma nooremale vennale Johann Peter Eduard von Löwensternile.

Johann Peter Eduard von Löwensterni näol oli tegemist samuti eduka sõjaväelasega, kes osales junkruna Vene–Prantsuse sõjas aastatel 1806–1807, saades hiljem kindralmajori auastme. Teenistuse eest autasustati teda mitmete ordenitega, sealhulgas Püha Georgi IV järgu ordeni ja kuldmõõgaga „Vapruse eest“.

1831. aastal pandi Alavere ja Pikva mõis müüki ning selle ostis 33 800 hõberubla ja 13 500 paberrubla eest Hiiumaalt pärit suurtööstur Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternberg, kellele kuulusid selleks ajaks ka Harku ja Hüüru mõisad. Pärast tema surma 1836. aastal pärandas mõisad tema lesk Charlotte Helene Elisabeth koos lastega. Pärandi jagamisel sai Alavere, Pikva, Harku ja Hüüru mõisad endale vanim poeg Peter Andreas Konstantin von Ungern-Sternberg.

1848. aastal pantis poeg Alavere mõisa 70 000 hõberubla eest Gregor Ferdinand von Ungern-Sternbergile, kes 1852. aastaks selle päriseks välja ostis. 1857. aastal kinkis Gregor Ferdinand mõisa oma vennale, Konstantin August von Ungern-Sternbergile, kellele kuulus ka naabruses asuv Anija mõis. 1889. aastal Konstantin August suri, pärast mida sai Alavere mõisa omanikuks Otto Gottlieb von Ungern-Sternberg. Mõisa väärtuseks hinnati toona 79 300 rubla.

1905. aasta sündmuste käigus mõisahooned süüdati. Aasta hiljem ostis Alavere mõisa 180 000 rubla eest Karl Dietrich Leonidas Woldemar von Schubert, kes alustas ka hoonete taastamist. 1907. aastal kinkis mees mõisa oma õele, Mary von der Pahlenile, kellest sai Alavere viimane võõrandamiseelne omanik.

Mõisakompleks

Mõisasüdame väljaehitamisega alustati Gregor Ferdinand von Ungern-Sternbergi ajal. 1850. aastate alguses valmis uus historitsistlikus stiilis peahoone. 1905. aastal põles peahoone varemeteks, ent taastati juba 1906. aastal peaaegu algsel kujul.

Pärast võõrandamist tegutses peahoones laste puhkelaager. 1930. aastatel jäi hoone siiski kasutuseta ning lammutati ehitusmaterjaliks. Tänasel päeval on säilinud vaid mõned ümberehitatud kõrvalhooned. Legendi järgi olevat viimane mõisaproua lasknud peahoone kivid Tallinnasse viia ning ehitanud neist linnamaja.

Alavere mõis alla kuulus karjamõis Mõisaaseme

Omanike lood